/nginx/o/2011/06/19/635082t1hac66.jpg)
Jaan Olmaru, Tartu Postimehe reporter, esmakordne triatlonil osaleja (harrastajate distantsil tulemus 46 minutit ja 55,6 sekundit):
Vahepeal hullem kui Tartu maratonil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tuttav, kes on 3-4 triatloni läbi teinud, luges mulle ujumise kohta palju õpetussõnu. Kuidas pärast botased panna ja kuidas sokid rulli keerata, et oleks hea jalga tõmmata.
Ta ütles, et ma ujumises ette ei trügiks, seal saab jalgade ja kätega pihta. Läksingi äärest ja põhimõtteliselt terve distantsi ujusin konna. Kaks kolmandikku osalejaist kroolis mööda, nii me seal taga kõik konna panime. Usun, et selja taha jäi ikka ka kümmekond ujujat.
Rattasõidu esimene pool oli küll allamäge, aga vastutuulega. Õnneks sõitis üks mees ees, nii et oli siht, keda püüda. Aga ei jõudnud hästi järele. Vahepeal oli kehv tunne, kui nägid, et noored tüdrukud on juba kurvis tagasi keeranud ja tulevad vastu.
Ühel hetkel tuli tagant üks naine ja pani minust mööda. Proovisin tuulde võtta – ja täitsa lõpp, kui hea on tuules sõita. Jõudsime eessõitvale mehele järele. Sõitsime kordamööda tuules, aga enne jooksu läksid nad minust ikka mööda.
Ratta pealt jooksma minna oli täielik surm. Võtsin tempo hästi maha. Kui ma kilomeetri olin ära jooksnud, hingamine taastus. Poole tee peal sain sellest mehest ja tüdrukust, kellega koos ratast sõitsime, mööda. Siis oli mu eesmärk täidetud. Finišis oli väga hea tunne. Eks ta läbi võttis, aga taastumine on kiirem kui Tartu maratonil.»