Rändur per se õnnelikuna endas ja ilmas

Terje Toomistu teadis pikema mõtlemiseta, et tahab leheloo jaoks pilti teha katusel, sest katused on temalikult teistsugused.

FOTO: Sille Annuk

Kui küsisin, kuhu Terje Toomistu (26), antropoloog, äsja ülikoolis kahel erialal magistrantuuri cum laude lõpetanud kunstihing, muusik, kirjutaja, maailmarändur ja filmitegija, tahab pildistama minna, vastas ta pikema mõtlemiseta: «Katusele!»

Terje Toomistu (paremalt kolmas) Jakarta kuumimas gei- ja waria-klubis koos kohalike waria’de ehk tüdrukpoistega, kellest ta tegi koos Kiwaga dokumentaalfilmi «Wariazone».

FOTO: Erakogu

«Katusele?» kordan üllatusega. «Katusele jah, ma armastan katuseid. Mulle meeldib kõik, mis on teistsugune,» selgitas Terje Toomistu, küüned taevasiniseks värvitud.

Kuidas sinust rändur sai? Oled oma 26 eluaastaga läbi rännanud tublisti rohkem riike, kui elus on aastaid olnud.

Kõik sai alguse siis, kui kolisime sõbranna Berit Renseriga ülikooli esimesel suvel kolmeks kuuks Londonisse, et seal eksperimenteerida – panna end proovile võõras keskkonnas elades ja vaadata, mis saab.

Mis siis sai?

Väga palju sai. Kuna meie sõbranna suhtles India miljonäridega, saime nende seltskonnadaamidena proovida glamuurset elustiili: süüa peentes restoranides, juua ehtsate kullalaastudega kokteile Londoni kõige eksklusiivsemas kasiinos.

See oli lahe kogemus, aga saime ka aru, kui pealiskaudne võib olla kümblemine raha eest saadavates hüvedes. Juba Londonis ostsime piletid ära Indiasse. Peale Indiat tulid Kuuba, Keenia, Tansaania… ja nii see läks.

Milline reis on sind kõige rohkem mõjutanud?

Kindlasti viis kuud Lõuna-Ameerikas. See oli elumuutev rännak.

Alguses rändasime nagu rändajad ikka, aga kui meid Peruus relva ähvardusel rööviti, hakkasime hoidma kohalike hipide ligi, kes rändavadki vähese rahaga niimoodi, et punuvad ehteid, suitsetavad ganjat ja elavad loodusega harmoonias. Edasi sattusime spirituaalsele teekonnale. Elasime džunglis šamaanide juures, saime esimesed kogemused aya­huas­ca’ga.

Ayahua... millega?

Ayahuasca’ga. See on kõige tugevam looduslik psühhotroopne taimedest kokku segatud aine, mida Amazonase džungli šamaanid on kasutanud aastatuhandeid. Koos rituaaliga, mille juurde käivad šamaanide laulud, aitab selle manustamine inimesel vaimselt puhastuda.

Öeldakse, et sinu elu ei ole enam endine pärast esimest aya­huasca-rituaali. See ei tähenda, et ärkad hommikul üles ja kõik on kohe teistmoodi, vaid mingi seesmine vibratsioon on teine.

Lõuna-Ameerika reisil käisid Equadoris külas ka nn eesti narkomuuladel?

Jah, teadsime, et seal vanglas on eesti poisid, kes on narkootikumide veoga vahele jäänud. Et üldse vanglas jutule pääseda, esitlesime ennast alguses ühe itaalia vägistaja külalistena, kuna teadsime tema nime. Selle jutuga saime esimesest turvakontrollist kontoriruumidesse ühe vanatädi juurde, kes otsis meile välja eesti poiste nimed. Siis tuli anda veel ühele vangile raha ja tema viis meid õige kongi ukse taha.

Eesti poisi silmad läksid muidugi märjaks. Tegime talle süüa, võtsime koos napsu ja kuulasime Arvo Pärti. See on kõige sürrim koht, kus ma olen Arvo Pärti kuulanud.    

Sa tulid äsja tagasi Indoneesiast, mis sa seal tegid?

Elasin ja õppisin seal üheksa kuud ning tegime kunstnik Kiwaga kahepeale dokfilmi «Wariazone».

Millise loo «Wariazone» jutustab?

Kohe esimesel nädalal nägin Indoneesias, maailma suurima moslemipopulatsiooniga riigis, et tänavail liiguvad ringi väga bravuuritsevad daamid, keda kohalikud kutsuvad wa­ria’deks – see tuleneb sõnadest wanita (naine) ja pria (mees). Waria’d on tüdrukpoisid: anatoomiliselt mehed, hingelt naised. Nad töötavad enamasti ilusalongides, meelelahutuses ja paraku ka prostituutidena.

Seal kultuuris on soolised variatsioonid aktsepteeritavamad, ometi kiusatakse waria’sid taga. Waria’de kaudu me avame Indoneesia traditsioonilise kultuuri ja tänapäeva Indoneesia islamist kantud avaliku moraali duaalsuse.

Mis sind rändama sunnib?

Hing ihkab. Mul on sügav antropoloogiline huvi avastada kultuure inimeste tasandil. See rikastab.

Milline on olnud sinu rännakute kõige eriskummalisem sihtkoht?

Üks eksootilisimaid kogemusi pärineb kõige vaesemast riigist, kus olen käinud, Beninis Lääne-Aafrikas. Seal pole avalikku transporti, hotelle ega midagi, mis turiste toetaks. Inimesed on seal väga tugevate voodoo traditsioonidega.

Voodoo? Kas voodoo’st ei peaks laia kaarega eemale hoidma?

Voodoo ei ole ilmtingimata halb ega kuri, kuigi mul oli voodoo’ga väga raske suhestuda. Seal on igal perel aianurgas oma voodoo fetiš, mis näeb tihti välja nagu kolahunnik. Kui sul on mingi palve, siis sa ütled voo­doo’le, et kui see soov täide läheb, siis ma ohverdan sulle näiteks kana.

On ka suured perekondlikud rituaalid, näiteks ohverdab naine kitse oma hea abikaasa auks ja imeb kitse kaelast verd, tantsib paljad tissid valla.

Kas sul kõhe ei hakka niivõrd erinevates kultuurides?

Ei hakka. Mina vaatan iga kohalikku reaalsust ühe võimaliku reaalsusena.

Sa lõpetad kohe Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise ja etnoloogia magistrantuuri, mõlemad cum laude. Kui suurt pingutust see nõudis?

Kevad oli kohutavalt kiire. Tundsin, et tegin oma hingele liiga sellega, et töötasin liiga palju ja ei maganud ega võtnud aega iseendale. Aga vahel ongi elus intensiivsemaid aegu, peaasi, et need oleksid hiljem iseendale pühendatud ajaga tasakaalus.

Samas ei saa öelda, et ma oleksin hirmsasti pingutanud cum laude nimel. Nautisin õppimist ja nii see tuli.

Mis sa nüüd edasi teed?

Ma naeran, et olen töötu ja kodutu.

Mu elus on selline faas, kus kõik on võimalik. On hästi ebakindel, aga ka huvitav aeg. Tundub, et olen leidnud antropoloogia näol selle, mis mulle meeldib ja millega ma tahaksin tõsisemalt tegeleda.

Kindlasti rändan edasi, kuid mitte niisama, vaid seon rändamise uuringutega. Võimalik, et lähen doktorantuuri. Aga ega ma kuskil «kohal» ka ei ole. Kõigil inimestel tuleb pidevalt ennast uuesti defineerida. Inimene ei ole kunagi valmis.

Oled sa õnnelik?

Jah. Õnnelikkus on minu jaoks per se – pidevalt minu sees olemas. See kõlab nüüd võib-olla pisut hipilikult, aga maailma suhtes on ebaõiglane olla kogu aeg õnnetu, maailm on liiga ilus selleks.
Elu on värviline, milleks elada seda mustvalgelt.

CV

• Sündinud: 23.02.1985

• Õpingud: 1992–2004 Paide ühisgümnaasium; 2004–2008 Tartu Ülikooli majandusteaduskond, sh vahetusõpilane Prantsusmaal Montpellier' ülikoolis; 2008–2011 Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimine ja etnoloogia (cum laude), selle aja jooksul ka vahetusõpilane Venemaal Voroneži ülikoolis ning Indoneesias Sanata Dharma ülikoolis Yogya­kartas.

• Töö: vabakutseline ajakirjanik, raamat «Seitse maailma» kaasautorsuses Berit Renseriga, dokumentaalfilm «Wariazone» kaasautorsuses Kiwaga, bänd Voog (klahvpillid).

• Hobid: muusika, fotograafia, kirjutamine, nüüdiskunst.

• Eksootilisemad kohad, kus käinud: Equador, Kuuba, Peruu, India, Benin, Keenia, Tansaania, Indoneesia, Omaan, Zanzibar, Galapagose saared, Boliivia. Neist ja teistest reisidest saab lugeda ka rännublogist www.avanty­ristid.blogspot.com.

Tagasi üles