Noored heitlevad eneseotsinguteel

Gregor (Karl Jakob Marken) lõikab olemise helgemat poolt kehastavale Yllale (Kaija Maarit Kalvet) paberist lille välja. Foto: Kristjan Teedema

Noorte Teatritehas tõi Genialistide klubi saalis lavale Kafka «Metamorfoosist» ja Bradbury «Marsi kroonikatest» inspireeritud «Gre­­gor Samsa», mis räägib konfliktist noore mehe sisemaailma ja teda ümbritseva vahel.

Süvenev vastumeelsus ümbritseva vastu viib Gregori (Karl Jakob Marken) eneseotsinguteni, mis on lähemal kaotamisele kui leidmisele. Otsustanud maailmast lahti öelda, sulgub Gregor oma tuppa ning võitleb seal sisemaailma kehastava varju K-ga (Jari Matsi).

Kaalukausi teises ääres üritavad Gregori vanemad (Jaanika Tammaru ja Martin Tikk) allamäge veereva argieluga hakkama saada ning keelitada Gregori kalki ülemust (Karl Laumets) poisi töökohta säilitama.

Tegemist on äärmiselt bipolaarse ja lõhestunud tükiga, mis hoolikalt valitud lihtsate vahenditega lahkab noorte inimeste eksistentsiaalseid probleeme. Kaunis illustratsioon sellele, kuidas välismaailma surve ja sisemised igatsused lõhestavad noort inimest, kuni ta muutub iseenese vangiks ja vaenlaseks.

Jah, eksistentsialism on teatris  viimasel ajal väga moes ja selle üle on hea meel. Eriti, kui see jõuab vaataja ette nii võluval ja nüansirohkel kujul nagu Lennart Peebu lavastatud «Gregor Samsas».

Julgus katsetada

Peebu tugev lavastajakäsi ning kõiki tegijaid ühendav nooruslik entusiasm ja sõprus on lavastusele jätnud tajutava pitseri. Sellist sõbrad-omavahel-kergust, eksperimentee-rimis- ja mängulusti on riigiteatrite mehaanilise liinitöö kõrval tõeline rõõm näha.

Spontaansus ja julgus katsetada kumab läbi nii lavastaja- kui näitlejatööst. Ja isegi kui kõik eksperimendid ennast päris lõpuni ei õigusta või välja ei kanna, siis mängulisuse ja julguse eest tuleb ikkagi anda maksimumpunktid. Kafka ega Bradbury algmaterjali kasutamine lavastuses esile ei tüki. Pigem on need olnud õrnaks inspiratsiooniks kui kõikesiduvaks alusmassiiviks.

Ka Kafka letargiline ja endasse sulgunud Gregor on Markeni käsitluses pigem füüsiliselt kui vaimselt ekspressiivseks muutunud. «Marsi kroonikatest» on säilinud ainult Ylla (Kaija Maarit Kalvet), kes vastukaaluks tumedale varjule K-le kehastab valgust ja kergust. Ja ausalt, see, kuidas Ylla pöörab Gregori hingepiinad egoistlikuks enesehaletsuseks ja lapsikuks jonniks, on nägemist väärt. Kalvet on stseenist võtnud kõik, mis võtta andis.

Au ja kiitus

Au ja kiitust jagub teistelegi näitlejatele. Jaanika Tammaru ja Martin Tikk moodustasid ülivõimsa duo segaduses ja ennast kaotanud keskealise abielupaarina, kes liiga hästi ei taipa, mida kogu olukorra ja iseendiga peale hakata. Nende pulma-aastapäeva õhtusöök oli kogu lavastuse kõige tugevam stseen.

Uskumatu, kuidas nii noored näitlejad mängisid sellise peenetundelisuse ja mõistvusega, kuid ometi end tagasi hoidmata ning groteski piirimail laveerides enda isiksustele nii võõraid rolle. Pinge ühekäelise kibestunud sõjaveteranist isa ning õrnatundelise ennastohverdava ema vahel oli selline, et terves saalis õhk särises.

Tammaru hüsteerilise luksuva šokolaadiõgimise ajal õhtusöögi lõpus ei teadnudki enam, kas nutta või naerda. Ning Martin Tikk mängis puise ja tahumatu invaliidi rolli sõna otseses mõttes üks käsi selja taha seotult ära. Tugeva kolmandana selles tangos seisis Karl Laumets Ärijuhina.

Kui kogu lavastus on sel määral äärmustele ja vastandumistele üles ehitatud, tekib paratamatult hetki, kus asi läheb veidi tasakaalust välja. Nii vajus ka «Gregor Samsa» puhul kaalukauss pigem Gregori sisevõitluste kontrastiks oleva välismaailma kasuks. Kuid väikestest konarustest ja hetkelistest pinge kadumistest hoolimata on see väärt lavastus, mida tasub vaadata.

«Gregor Samsa»

• Lavastaja Lennart Peep.

• Autorid Marite H. Butkaite, Kaija Maarit Kalvet, Mihkel Seeder, Indrek Lillemägi.

• Laval on Karl Jakob Marken, Jari Matsi, Jaanika Tammaru, Martin Tikk, Karl Laumets, Kaija Maarit Kalvet.

• Heli ja valgus: Erki Ani.

• Viimane etendus 19. juunil kell 19 Genialistide klubis.