Vambola Paavo: raudteejaam ja bussijaam võiksid kokku saada

Foto: TPM

Tartu ajaloolise vaksalihoone valmimisest möödub tänavu 135 aastat. Raudtee tulek omaaegsesse Dorpatisse muutis tundmatuseni siinset elu. Linn hakkas arenema, siia tuldi tööle ja teisalt nihkusid paljud kaugemad kohad lähemale.

Tihenes läbikäimine. Raudruuna saabumine pani aluse nii kaubaveole kui ka reisiliiklusele.

Tänaseks on olukord sajanditaguse ajaga võrreldes kardinaalselt muutunud. Toimunud on taandareng. Reisiliiklus on tagasihoidlik, domineerivad kaubaveod. Kunagine elu tuiksoon, mis ühendas ja lahutas, seisab nüüd kui mälestusmärk möödunud aegadele. 2006. aasta augustipõleng andis vaksalihoonele viimase löögi.

Ei mäletagi, kui palju kordi on linnakodanikud ja poliitikud rääkinud vaksali taastamisest, ikka kaunite sõnadega uuele elule äratamisest. Linnavõim lubab asjad käsile võtta, ent siis vaibub kõik. Rahvas on sõnakõlksudest väsinud.

Linnakodanikuna on mulle arusaamatu, kuidas kaks poolt – vaksalihoone omanik Rein Kilk ja linnavalitsus – ei suuda mehe kombel laua taha istuda ning konsensust leida. Vaksal on meie linna üks visiitkaarte, õigemini värav. Hoolikas ja korda armastav peremees ei saa oma kodus lubada katkist väravat, mille kaudu külalised tema valdusesse sisenevad.

Rongiliiklus saab hoogu

Rongiliiklus Eestimaalt ei kao, vaid saab hoogu. Riigi lubatud kiired ja mugavad rongid hakkavad poolteise aasta pärast kurseerima kahe suurema linna vahel ja see toob praegusega võrreldes vaksalisse rohkem rahvast.

Au ja kiitus Kalle Kulbokile, kes kodanikualgatuse korras viis asjad nii kaugele, et nüüd on jaamahoones koht, kus ootajad saavad peavarju nii lõõskava päikese kui vihma eest.

Ehkki ruumikest kutsutakse hellitavalt «Kulboki kuudiks», on see ikka parem kui mitte midagi. Pinke vanematele inimestele istumiseks ja jalgade puhkamiseks võiks seal küll rohkem olla.

Tartus on langetatud mitmeid poliitilisi otsuseid. Üks nendest oli kümne aasta eest bussijaama rajamine Tasku keskusesse.

Nüüdseks on selge, et see oli ämbrisse astumine. Terminaal pole meelt mööda ei kohalikele, kaugemalt tulijatest rääkimata. See on justkui tikutoos, kus kõik asub kokku surutud territooriumil.
Bussijuhidki nurisevad, sest suurte sõidukitega ei saa alati peatusesse sõita. Perroonide alalt välja keeramine ja tagurdamine on omaette kunsttükk.

Kohalikel poliitikutel oleks vaja mehemeelt ja avalikkusele kuulutada: viime bussijaama hoopis südalinnast üle raudteejaama ning sellega äratame ka vaksali uuele elule.

Mis võiks olla parem kooslus, kui et rongi- ja bussijaam asuvad ühes kohas. Mujal maailmas see nii on. Koos asumine tekitaks sünergia. Paraneks linnaliiklus ja see muutuks kiiremaks ning keskkonnasäästlikumaks.

Liinivõrk vajaks ülevaatamist ja esile tuleks tõsta raudteejaama kui dominandi tähtsust. Ei saa ju pidada normaalseks, kui tunni jooksul satub sinna mõni ühissõiduk. Osa linnaliinide algus- ja lõpp-punkt võikski olla raudteejaam.

Kui tuleb rahvast, on sõitjaid ka Edelaraudtee rongides ning pole mõtet avalikkusele heietada juttu sõitjate vähesusest.

Rongidelt saabujad tekitaksid omakorda bussikasutajate hulga kasvu ning siis pole mõtet rääkida sõidugraafikute hõrendamisest või liinidel töö varem lõpetamisest.

Vaieldud on sellegi üle, mida panna jaamahoonesse, kui see peaks ükskord valmima. Sünergia korral saaksid tühjad ruumid täidetud mitme ootesaali, kioski, müügipaviljonide ning söögikohtadega. Kindel koht saab olema piletikassadel.

Kes Saksamaal või Rootsis ringi liikunud, teab ju, et seal asub nii bussi- kui rongijaam ühe katuse all. Mõeldud on inimesele, kõik peab olema kättesaadav ühest kohast. Mis takistab meil seda tegemast Tartus.

Kui terve bussiliikluse ümberkolimine on keeruline, siis osa kaugbusside väljumine võiks toimuda ikkagi vaksalist.

Näiteks Tallinna-Tartu ekspressid võiksid oma teekonda sealt kindlasti alustada. Pärnu, Valga ja Viljandigi suund võiks haakuda raudteejaamaga, sest rongid väljuvad ju praegu Valka, Oravale ja Põlva.

Samuti võiksid raudteejaamast alustada teekonda Riia ja Peterburi vahet sõitvad Euro-linesid.
Kui rongi parasjagu pole tulemas, saab inimene kodutee võtta ette bussiga.

Väheneks liikluskoormus

Kahe transpordiliigi vahel käib praegu armutu ja ajuvaba konkurents. Bussifirmad pole huvitatud klientuuri andmisest raudteele ning vastupidi. Kokkuvõttes kaotavad mõlemad ja kannataja on inimene.

Tegelikkuses on sõitjad kuningad ja valivad selle sõiduvahendi, mis parasjagu mugavam ning kiirem. Ehk ka hinnalt soodsam.

Bussijaama osaline üleviimine vaksalisse annab hea tahtmise korral lahenduse ka piirkonna parkimisele. Selleks tuleb saada kokkulepe krundi omaniku Eesti Raudteega. Vaksali tänavas asuv omaaegne raudteelaste polikliinik on kui kummitusloss. Kui see uberik lammutada ja tekitada asfalditud plats, annaks see seisuala 10–15 bussile.

Olemasoleva bussijaama kesklinnas võiks tulevikus jätta lähiliinide ning Rakvere, Värska ja Jõhvi suuna pärusmaaks.  

Kokkuvõttes vähendaksime sellega märkimisväärselt Riia tänava liikluskoormust ja heitgaaside hulka. Samuti mürataset. Linnaruum muutuks keskkonnasäästlikumaks.

Praegu kulutab pealinnast Tartusse jõudev ekspressbuss ainuüksi Tartu tänavatel liikumisele 15–20 minutit, tipptunnil ehk rohkemgi. Diislivingust ei tasu rääkida. Kui tahame raudteejaama ärkamist, siis peame ette võtma ketserliku käigu, meeldib see paljudele või mitte.

Südalinna liiklusintensiivsuse vähendamiseks enam häid lahendusi pole.