Martin Pau: oma armas kolibakter

Martin Pau.

FOTO: Margus Ansu.

Mõnikord imestan siiralt, et kuuleme nii harva mõnd Eesti paika laastavast soolenakkusest. Õnneks. Viimati murdis soolenakkuse tunnustega tõbi punklaulupeol käinuid, aga paljudest väiksema ulatusega puhanguist ei pruugi me kuuldagi, kui tegu pole võrreldava kaliibriga üritusega ning vähemalt kümnete voodisse langenutega.

Pühapäeval oli mul rõõm jagada pealtvaatajana Jõgeval tantsinud tuhandete naiste lusti. Mis mind aga selle toreda ürituse puhul hämmastas, oli poolik käimlakultuur. Mind lohutab vähe naiste tantsupeo korraldusjuhi Airi Rütteri kinnitus, et taraga piiratud tantsijate sektoris sai kempsust tulles käsi pesta. Publiku elementaarsele hügieenile polnud mõeldud.

Kui uurisin terviseameti avalike suhete juhilt Iiris Salurilt, kas sellistel massiüritustel rakendab amet ka järelevalvet, sain teada, et amet sekkub alles siis, kui mõnelt neist on suurem kõhulahtisuse ja oksendamise laine juba laiali rullunud.

Saluri põhisõnum oli aga, et eeskätt vastutab igaüks ise oma tervise eest ning on normaalne kanda kaasas märgi hügieenilisi salvrätte.

Aitäh, terviseamet! Ühtlasi rõhutan, et viks avaliku ürituse külastaja kandku alati kaasas ka rulli tualettpaberit. Veel parem – ka isiklikku siibrit.

Tagasi üles