Ühe Siberisse küüditatud tüdruku kildudeks purunenud lapsepõlv

13-aastaselt Siberisse küüditatud Eha Kay Uibo elas terve Nõukogude perioodi teadmisega, et ta on selle riigi vastane ja kurjategija. Ometi julges ta jääda iseendaks ega jooksnud kaasa nõukogude propagandaga.

FOTO: Sille Annuk

«See oli viimane kord, kui ma oma isa nägin,» meenutab järjest vaiksemaks muutuva ning lõpuks lausa katkendliku häälega 83-aastane Eha Kay Uibo (snd Lamp) saatuslikku päeva, kui ta 1941. aasta 14. juuni varahommikul koos kuue venna, isa ja tuhandete teiste eestlastega Siberisse küüditati.

See on ka ainus hetk, kui on tunda, et hallipäine vanaproua ei suuda oma valusaid tundeid talitseda ning peab enne jutu jätkamist ennast koguma. Oma ülejäänud traagilise loo jutustab ta aga nii selgelt ja täpselt, nagu oleks see kõik juhtunud eile, mitte 70 aastat tagasi.

Nagu saatuse kiuste olid kõik õed-vennad kogunenud eelmise päeva õhtul, 13. juunil isatallu Konguta valda Tartumaal, et tähistada järgmisel päeval venna Ülo sünnipäeva. Vabadussõjas ohvitserina võidelnud isa Karl Lamp oli saanud Kongutasse teenete eest maad ning tol hetkel oli nende majapidamises kuus lehma, mullikaid ja kolm hobust.

Kuigi pärast 1940. aasta riigipööret oli olukord Eestis muutunud ärevaks ja inimesi juba arreteeriti, ei osatud siiski midagi karta ega kahtlustada. «Me ei osanud midagi mõelda ega arvata. Tegime sünnipäevaks ettevalmistusi, kõik olid lõbusad ja läksime rahuliku südamega magama,» meenutab Uibo, kes oli pere kuues laps ning siis vaid 13 aastat vana.

Lõhutud perekond

Umbes poole kuue ajal hommikul kuulis ta elutoas raskeid samme, kõva häälega rääkimist ja venekeelseid käsklusi. «Mingil hetkel tuli isa, tegi toa ukse lahti ja ütles: lapsed, tõuske üles, pange riidesse, meid viiakse Venemaale. Mulle oli see täielik šokk. Ma ei saanud sellest aru. Kuidasmoodi Venemaale?» meenutab Uibo päeva, mil lõhuti tema perekond.

«Isa oli väga kurb ja tõsine. Ta pandi toolile istuma ning meid kõiki kutsuti sinna juurde. Isale loeti ette venekeelne süüdistus. Toas oli veel kaks tääkidega püssimeest ja revolvriga ohvitser, kes sellega isa ees vehkis,» kirjeldab Uibo olukorda ning tuletab meelde, kuidas isa oli kohe pärast Eesti okupeerimist öelnud, et «see tökatine vene saabas rõhub kaua aega eesti rahva turjal». «Isa ikkagi tundis seda ette,» lausub Uibo.

Perele anti vaevalt pool tundi asjade pakkimiseks. Kaasa jõuti võtta natuke toidukraami ja riideid. «Tegelikult ei osanudki ju midagi võtta. Näiteks talveriideid, sest oli suvi. Minul oli kevadmantel ja sandaalkingad,» räägib Uibo. «See oli nii suur segadus, keegi ju ei mõistnud, mis toimub.» Õnnekombel jäi tema kätte ka kohver aasta varem surnud ema asjadega – mõned fotod, kirjad ja kiriku lauluraamat.

Lahtise kastiga veoauto viis kõik Elva raudteejaama ning isa ja vennad pandi väikesesse loomavagunisse. «Tahtsin ka viimasena siseneda, aga püssimees lükkas mind kõrvale. Kamandas paar vagunit edasi ja lükkas mööda raudredelit teise vagunisse sisse. Olin ehmunud, ei saanud millestki aru. Lihtsalt seisin keset hämarat vagunit ja nutsin hirmsasti,» meenutab Uibo. Tema vagunis olid ainult naised ja lapsed.

Elva jaamas palus ta veel korraks luba minna isa juurde, et küsida, mis toimub. «Ma olin ju laps ja segaduses. Naised küsisid, et kus su ema on, aga mul polnudki ema. Mingil hetkel lubatigi mul isaga kohtuda. Aga isa raputas ainult pead ja ütles, et kallis laps, ma ei oska sulle midagi öelda.» See oligi viimane kord, kui väike tüdruk oma isa nägi. Viis kuud hiljem suri 46-aastane Karl Lamp Venemaa vangilaagris.

Sõit vee ja õhuta

Sõit Siberisse oli Uibo sõnul kohutav. Kõige rohkem kannatati õhu- ja  veepuuduse all. «Kui mõnes kohas anti võimalus vee järele minna, siis selgus, et meie vagunis polnud ühtegi veepange. Olid ainult mõned keedunõud, millele seoti siis kleidivöödest sangad. Ja kui vett toodi, siis ei olnud paljudel tassi ega kruusi, millest juua. Või kui teel anti mingit suppi, siis polnud samuti nõusid, millest süüa.»

Kuumad ilmad kütsid plekk-katustega vagunid tuliseks ja õhku tuli ainult väikestest trellitatud akendest. Kaasavõetud või, juust ja sink riknesid kohe. Ühes vahejaamas tõi vanem vend õele suure kotitäie biskviite. «Need mind elus hoidsidki.»

Viimane vagunite sorteerimine toimus Pihkva jaamas. Meestevagunid eraldati ja saadeti Ukraina suunas. Uibo rong aga liikus edasi ida poole. Puupüsti inimesi täis vagunites kestis reis üle kahe nädala. Kuna 22. juunil algas sõda, sõitis neile pidevalt vastu ešelone tankide, hobuste ja sõduritega.

Uibo mäletab, et korra võeti inimesed vagunitelt maha ja siis seisti mitu päeva lageda taeva all. «Seal oli ainult kaks käimlat ja inimesed käisid pajuvõsas oma vajadusi rahuldamas. Läks lahti kohutav kõhutõbi. Ka vagunid lehkasid, sest pesemisvõimalust ei olnud. Ihuvajaduste jaoks oli põrandas vihmaveetoru ning selle kasutamiseks pidi tõeline kunstnik olema.»

Novosibirskis pandi inimesed laevale ja sõidutati mööda Obi jõge põhja poole. Lõpuks jõuti Tomski oblastisse, Tšainski rajooni ja küüditatud jagati vene perede juurde. Uibo aga pandi elama ühte muldkatusega onni koos vanatädiga, kellega ta oli teel olles kohtunud. Aasta hiljem vanatädi suri.

Raske töö rikkus tervise

Uibo mäletab, et esimene töö oli Siberis lammastele talveks haavavihtade tegemine. Norm oli sada vihta päevas, mille eest anti 400 grammi turvasmusta leiba. «Aga mina jõudsin õhtuks suure vaevaga ära teha 20 vihta. Selle eest poleks ma saanud isegi sadat grammi, aga mulle ikka anti midagi armust,» räägib Eha Kay Uibo.

Sõja-aastatel võeti sügisel päeval kartuleid ning öötundidel käidi vilja peksmas. Talvel oli metsalõikus, kevadel parvetustööd ja laevade lossimine. Kes tõrkus, kuulutati rahvavaenlaseks. Paari aastaga oli Uibo tervis läbi. Selg oli vigastatud ja teda vaevas närvipõletik.

«Üks talv olin neli kuud metsalõikusel. Kolhoosist 120 kilomeetrit eemal. Suures sügavas taigas. Mida suudab noor naine metsas? Aga sel ajal polnudki tagalas teist tööjõudu kui ainult naised ja lapsed. Mehed olid kõik kas vangis või sõjaväes. Riik aga nõudis normide täitmist,» jutustas Uibo.

Lisaks vaevas inimesi kohutav nälg. Uibo sõnul oli leiva maitse Siberi inimestel suust kadunud. Inimesed olid vaevatu ja kurnatud. Suviti tehti süüa kõigest, millest võimalik –  põldosjast, maltsast, nõgesest. Paljud emad suridki nälga, sest kõik toit anti lastele.

1946. aasta talvel tulid Tomskisse Uibo kaks venda – Ado Vello ja Valdeko, kes olid pärast isa surma jäänud orbudeks ning seetõttu vangilaagrist vabastatud. Vennad üritasid organiseerida õe põgenemist. Uibo rääkis vendade plaanist ka oma poolakast ülemusele. «Ta ütles, et ei keela ja ei reeda mind, aga sõel on väga tihe, kust peab läbi minema.»

Uibo asukohast oli Tomskisse 400 kilomeetrit. Rännak kestis mööda tuisanud teed kümme päeva. Et mitte teelt eksida, liiguti veovooride järel. Tomskis pidid nad peatuma ühe vene arsti juures, aga see inimene reetis neid. KGB võttis nad kinni ja vendadele mõisteti kolm aastat vabadusekaotust. Eestisse jõudes arreteeriti aga üks vendadest uuesti ja mõisteti sama paragrahvi alusel veel kümneks aastaks vangi ja saadeti Tšukotka poolsaarele  Kokku oli Ado Vello Venemaal vangilaagris 17 ja Valdeko 13 aastat.

Uibol õnnestus aga 1947. aasta sügisel siiski Eestisse pääseda.

«Kuna mul vanemaid elus polnud ja ma olin asumisel üksinda, anti mulle vabastus,» ütleb vanaproua. Rohkem kui kümme aastat hiljem, 1958. aasta suveks olid ime läbi tagasi ka kõik kuus venda.

Jumala ime ja arm

«Minu jaoks on see jumala ime ja arm, mis aitas meil ellu jääda,» lausub vanaproua ning tunnistab kristlasena, et rasked Siberi-aastad on pannud teda elule vaatama hoopis teise pilguga.

«Mulle on väga tähtis, kuidas elab minu naaber või kuidas läheb minu lähedastel. Minu rahvas on minu südames,» räägib Uibo ning lisab kurvalt, et tänapäeval ei mõtle inimesed enam oma sisemaailmale ega tegele vaimsete asjadega.

«Pärast Siberi-aastaid hoidsid inimesed rohkem kokku ja aitasid üksteist, aga nüüd mõeldakse millegipärast ainult enda peale.»

Täna hommikul sõidab Eha Kay Uibo oma tütrega Tallinna president Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtule. «Olen otsustanud minna, sest pärast taasiseseisvumist on see esimene kord, kui ma tunnen, et olen Eesti Vabariigi kodanik. Siiani pole minu kui küüditatu vastu keegi huvi tundnud,»  tunnistab Uibo ning loodab, et tulevikus räägitakse rohkem ka neist Eesti sõjaväe juhtidest, kelle hauad jäid Siberisse.

Tagasi üles
Back