Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Juhtkiri: mitte nii nagu alati

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tasku ja Plasku ühendamisel tekib praegusele jalakäijate alale kinnine kaubatänav, mille Riia-Turu ristmiku poolne sissepääs jääb parkimismajja viiva autosilla kohale.
Tasku ja Plasku ühendamisel tekib praegusele jalakäijate alale kinnine kaubatänav, mille Riia-Turu ristmiku poolne sissepääs jääb parkimismajja viiva autosilla kohale. Foto: Kalle Rõõmuse arhitektuuribüroo

Eelmisel teisipäeval tutvustas Tartu Postimees taas üht ehituskava, mis on küll Holmi pargiala hoonestusideega võrreldes nii tähenduse kui mahu poolest kröömike, ent sellegipoolest äratab üsna kaugelevaatavaid mõtteid. Nimelt tahab Tasku ja Plasku omanik Estiko ühendada Tasku esimese korruse ja Plasku all oleva äripinna katusealuse kaubatänavaga.

Kahte hoonet ühendav juurdeehitis tuleb küll katuseakende ja mitme uksega, kuid olemuselt on see ikkagi tänav, kinnitasid asjaosalised: «Käid nagu linnas jalakäijate tänaval, kus kahel pool on kauplused ja teenusepakkujad.» Seetõttu tahetakse kasutada ka võimalikult palju tänavale omast, näiteks pinke, haljastust ja sillutist.

Mis saab linlasel selle vastu olla, kui kõledale tummade seintega tagahoovi meenutavale alale suudetakse tuua linlik elu.

Samas tuleb kindlasti meeles pidada linna planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku sõnastatud tingimust: omanik peab sõlmima linnaga kokkuleppe, et uut kaubatänavat saab kogu ööpäev vabalt läbida. Ehk siis nii, et mõne aja pärast ei tekiks kiusatust tänava uksed lukku keerata, sest pätid võivad teha pättusi, joodikud roppusi ja kodutud koguneda. Tingimus lähtub põhimõttest, et säiliks jalakäijate põhiline liikumissuund. Et inimesed ei peaks tiirutama ümber suurte hoonete, otsides pääsu näiteks kaubamaja poole.

Tasub olla igati valvas, sest nii mõnedki head mõtted või koguni plaanides fikseeritud tingimused on ohverdatud hetke praktilistele kaalutlustele. Üks näiteid on kunagise Promenaadi tänava taastamine, millest nüüd küll enam unistada ei tasu. Markeerimaks kunagist liikumissuunda pidi läbi kaubahalli ja postimaja saama kõndida Ülikooli ja Vanemuise tänava nurgale. Läbikäik oli alguses tõesti olemas, kuid peatselt suleti seegi.

Üks asi on vana kesklinna ajaloolise tänava märkimine linnapildis, teine asi ligipääs uuele ja arenevale kesklinnale ning sealsed liikumisteed. Ka nn city’s on muutunud võimatuks jalakäijate loogiline liikumissuund Turu sillalt Riia-Turu ristmikule, sest see on ära lõigatud sinna ehitatud uushoonetega.

Palju on räägitud vajadusest rajada ühendustee kaubamaja ja Tasku vahele. Tegelikult on see mitme aastakümne taha ulatuv teema, kus lahenduseks nähti kord tunnelit, kord efektset silda. Muidugi pole meil kumbagi, on vaid rängalt ülekoormatud Turu-Riia ristmik. Küll aga saab üha selgemaks, et mingi ühendus tuleb luua, ja seda mitte üksnes kahe kaubanduskeskuse huvides, vaid vana ja uue kesklinna ühendamiseks. Inimestel on vaja minna bussijaama, turule, teatrisse, Aurasse, Ahhaasse – vaid inimesed toovad elu linna ja nad ei pea end tundma tõrjutuna.

Linnaelu arengut kandvaid ideid ei tohi kahjustada juhuslike rajatiste või ettevõtmistega, et siis taas käsi laiutada: juba on hilja. Kavandatav kaubatänav on tänav muidugi ainult siis, kui ta on kogu ööpäev läbitav. Kui sellest saab tõesti jalakäijatele meelepärane liikumistee, on juures üks põhjus uude kesklinna tulla. Ja üha ilmsem vajadus suuremalt mõelda.

Tagasi üles