Kuumus pani Peipsil vohama sinivetikad

Reedesel kuumal keskpäeval oli Peipsi vesi Rootsiküla rannas puhas ning kutsuvalt jahe. Kui lained hakkavad kaldale uhtuma kleepuvaid rohelisi kerakesi, ei ole vesi enam kaugeltki nii peibutav. Paremal on näha limnoloogiakeskuse teadlase Kätlin Blanki tehtud foto õitsvast sinivetikast pildistatuna läbi mikroskoobi.

FOTO: Margus Ansu

Möödunud nädalavahetusel said tuhanded inimesed nautida Peipsi ääres rannamõnusid, kuid tujurikkuja on juba teel. Järve keskel vohav sinivetikas jõuab üsna pea kalda äärde.


Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadlased märkasid paarimillimeetrise läbimõõduga sinakasrohelisi sinivetika (Gloeotrichia echinulata) kerakesi järvevees hõljumas esimest korda kolmapäeval, 8. juunil.

«Veel nädal tagasi, kui Peipsis proove võtsime, sellist pilti polnud. Praegu paistab vesi nõrga tuulega nagu hõre hernesupp,» tõdes limnoloogiakeskuse vanemteadur Külli Kangur.

Varane õitsemine

Sinivetikas näitab end Peipsil igal vähegi soojemal suvel, kuid õitsemise aeg jääb enamasti juulisse. Tänavu hakkas vetikas vohama tavatult vara.

Kas tegemist on sinivetika mürke tootva tüvega, pole esialgu analüüsitud. Hõredalt vees hõljuvad terakesed ei ole siiani kellelgi löövet tekitanud. Suplejail tasuks siiski valvas olla: kui vesi meenutab hernesuppi, on vetikas rannas. Ettevaatlik tasuks olla väikelaste puhul, kuna nende nahk on õrn. Kanguri kinnitusel käivitab õitsemise eelkõige kuum ilm. Kolmapäeval oli veetemperatuur tõusnud avajärvel 17,2 kraadini. Eilseks oli vesi Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi andmetel soojenenud juba 22 kraadini.

Õitsengut soodustavad suhteliselt tuulevaikne ilm ning toitesoolad, neid leidub Peipsi vees ja põhjasetetes üsna rikkalikult.

Sinivetikas Gloeotrichia on valdavalt suurte järvede liik. «Peipsis on selle vetika vohamist mainitud juba sajand tagasi,» märkis Kangur.

Eesti väikejärvedest on seda sinivetikat viimasel aastakümnel leitud veel Uljastest.

«Tänavu on suve algus sarnane 2002. aastaga, kui Gloeo­­t­­richia õitseng algas samuti juba juuni algul,» mainis Kangur.

Kaladele ohtlik

Toona osutus veeõitseng hiljem hukatuslikuks kaladele. Vetikamassid tarbivad öösel suures koguses hapnikku ja vee-­­elustik lämbub. Kaas­­nes pH-taseme tõus ammoniaagi eraldumisega vette.
Mullu tappis vetika õitsengu ajal tekkiv hapnikupuudus kiiska, kuid Peipsi randades võib suviti kohata surnud kalu teistestki liikidest.

Praegu ei ole veeõitseng väga massiline ja kaladele see esialgu liiga ei tee, lisas Kangur. Õitsemine jätkub seni, kuni valitsevad kuumakraadid. Mida kauem see kestab, seda raskem on kaladel.
Sinivetikal on suur mõju kogu järve aineringlusele. Vetikas talvitub veekogu põhjas. Vee soojenedes põhjast tõustes toob vetikas kaasa toitesooli, eriti fosforit, mis vabanedes panevad vohama muudki veetaimed.

Tagasi üles