Mida pinisevad vereimejad meist tahavad

FOTO: Toomas Huik

Sääsetõrjevahendite müüginumbrid on laes ja elektrilised sääsepeletid mõneski poes otsakorral. Isegi suur kuumus pole sääsenuhtlust lõpetanud. Mida nad meist ikkagi tahavad?


Putukateadlane Jaan Luig ütles, et sääski on mitmeid sugukondi, aga kaugelt mitte kõik ei tülita inimesi. Klassikalisi sääski ehk pistesääski on umbes 30 liiki ja neid elab ka aladel, kus inimesi eriti ei liigugi. Nad lepivad teiste imetajate ja ka lindude verega. Samas kõik verd imevad sääsed ei ründa inimest.

Luig rääkis, et Eestis esineb massiliselt mõnd liiki pistesääski. Ühine joon on neil kõigil, et verd imevad emased sääsed, mitte isased, kelle toiduks on nektar. Niisamuti kui mesilased või kimalased. Emasedki sääsed söövad nektarit, ainult et lisaks sellele on neil vaja valgurikast toitu, mis parandab munade produtseerimist ja sigimine on tulemuslikum.

Meie olud veel leebed

Luig ütles, et meie kurtmine sääseuputuse üle muutuks täiesti naeruväärseks, kui võrrelda suviseid olusid näiteks polaarjoone taga. Mida põhja poole, seda enam kasvab kahetiivaliste putukarühmade osatähtsus, kuhu hulka kuuluvad ka sääsed.

«Päris polaarjoone juures võib olla täielik sääseuputus, selline, mida meie inimesed ei kujuta ettegi. Seal on võimatu paljakäsi olla. Mõnd sekunditki ei jõua kannatada,» jutustas Luig. «Pärast Põhja-Soomes ära käimist ilmselt nurin meie olude suhtes vaibub.»

Sääsed ilmuvad Eestis platsi niipea, kui ilm läheb piisavalt soojaks. Siis tulevad nad nukust välja. Ründavad nad tavaliselt õhtusel ajal, kui õhutemperatuur pole väga kõrge. «Sellepärast, et nad on õrnad loomad ja kardavad kuivamist,» põhjendas Luig.

Sääski, kes verd imevad, on aga veel.

Näiteks esmapilgul võrdlemisi märkamatud habesääsed, just need tegelased, kes tänavu kevadel Tartu südalinnaski kiusavad. Rahvasuu kutsub neid 0,5–2 millimeetri pikkusi tegelasi kihulasteks, ent Luig parandab, et tegelikult on kihulased veel ühed isemoodi sääsed, kes elavad enamasti suurte jõgede ääres. Seal on need suureks nuhtluseks.

Meil aga hoolitsevad kihulaste halva maine eest habesääsed, kelle liike on Eestis enam kui 150. Välja näevad nad nagu pisikesed kärbsed, ent siiski on neil sääskedele iseloomulikud tunnused.

Habesääskedele meeldib pugeda soki sisse või muu sopi sisse. Siis ei saa ohver enam aru, miks näiteks jalad kihelevad ja tekivad punased täpid.

«Eks see sõltub inimese tundlikkusest ka,» ütles Luig. «Mõni läheb habesääskedest väga paiste. Söödud koht valutab pidevalt tüki aja jooksul. Erinevalt pistesääskedest me ei kuule neid ka, nad ei tee iseloomulikku pininat.»

Kui sääsk pistab imikärsa inimese naha sisse, eritab ta sülge, mis on mürgine. Just seepärast tekivadki sääsekublad ja sügelus.

Veel ühed suured tüütused on parmud, suured kärbsed. Neist suurimad on meie oludes veiseparm ja sudeedi­parm.

Luig ütles, et tegelikult eelistavad need lendajad rohkem suurimetajaid – lehma, põtra või hobust. «Inimene ei ole neile eriti atraktiivne, aga eks nad huvi ikka tunnevad,» ütles Luig.

Parmu ees püsi paigal

Jaan Luig kirjeldas, et sääski meelitab soojus ja süsihappegaas, aga parmudele on atraktiivne liikumine. Kui parmud ohvri sisse piiravad, tarvitseb sel mõneks ajaks liikumatult lebama jääda või heina sisse kükitada ning ründajad kaotavadki ta vastu huvi.

Parmude kõrgaeg on juunist juuli alguseni.

Luig ütles, et laialt levinud putukatõrjevahendid toimivad eelkõige putukatele ebameeldiva lõhna kaudu. Eriti väikelaste vanematel aga tasuks tema sõnul meeles pidada, et enamasti on need ained suunatud pistesääskede vastu, kuid habesääskede suhtes on need vähetõhusad.
 

Tagasi üles