Kohe kuidagi ei tahaks praegu istuda päikeselõõsas küpsenud umbsesse autosse, mille rool on nii kuum, et ei kannata käega kinnigi võtta. Hing ihkab sõita hoopis jalgrattaga, et vastu tuhisev tuul jahutaks ja kosutaks.
Risto Mets: ummikud kergteedel
10. juuni 2011, 17:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastatel on Tartusse rajatud mõned kergliiklusteed ning kahel rattal liikumine on varasemast turvalisem. Minu linnajaost pääseb nüüd kesklinna nii, et tänavaid ületada ei olegi eriti tarvis.
Nii tekkiski mõte hakata tööl käima jalgrattaga. Nagu selgus, ei olnud mu idee kaugeltki originaalne.
Hommikul kella kaheksa paiku on rattateel liikujaid veel suhteliselt vähe ning kesklinna saab pedaalida ühtlases tempos, kuid õhtul kella viie paiku valitseb kergteedel tõeline tipptund.
Koertega jalutajad, lapsevankrid, rulluisutajad, niisama uitajad ja ilusa ilma nautijad – kõik läbisegi. Kiirendan-pidurdan, sõidan inimeste vahel slaalomit ning loodan, et kõik teelolijad püsivad oma kindlal trajektooril ega astu otse ratta ette.
Ühelt poolt tülikas, kuid teisalt teeb rõõmu, et kergliiklusteede kasutajaid on nii palju. Neid teid on järelikult ikka väga vaja.
Küllap vahetaks auto jalgratta vastu veel palju rohkemgi inimesi, kuid rattateede võrgustik on Tartus esialgu alles lapsekingades.