Karin Bachmann: kassiahastus

Karin Bachmann. Foto: .

Ma ei kirjuta neist asjust esimest korda. Tavaliselt ikka siis, kui teisiti enam ei saa. Tartu Koduta Loomade Varjupaigas on praegu 74 kassi, neist väike osa kassipojad. Teised on kõik terved, toredad täiskasvanud kassid, kes nurruvad, sirutavad käppi ja saba, poevad sülle, liigutavad nuusutades vurre, kasutavad liivakasti, mängivad pallikestega, pikutavad padjal.

Nad on isiksused, iga numbri taga on konkreetne olend – Camilla, Robert, Mirri, Orson, Toomas, Sally ja kõik need teised –, erilised, kordumatud loomad... keda on prae­guseks kaugelt rohkem, kui Tartu varjupaiga ruumesse mahuks.

Ja neid tuleb aina juurde, sest kuskil on keegi, kes ikka veel usub, et loomad tegelevad teadliku pereplaneerimisega ehk steriliseerimine-kastreerimine on inetu, lubamatu sekkumine.

Ning kui kassist on kõrini, siis pruugib talle ainult õhtul ust mitte avada ja probleem laheneb, sest ta on ju loomult metsloom – küllap saab hakkama.

Leping võõrkeelsega

Praegusel kassiuputusel on mitu põhjust. Kassipoegi tuuakse seetõttu, et on kevad ja kass käitub instinkti ajel – soetab perekonna. Ta ei mõtle, kas lapsed saavad kodud või kas neil on parasiidid – selleks ongi tal peremees.

Kui me ei kavatse vastutust võtta, siis on ükskõik millise looma soetamine kuritegu. Kellegi peremeheks hakkamisega sõlmid sa loomaga nähtamatu, ent seda tugevama lepingu.

Suurema ja targemana lubad tema eest seista, et ta inimühiskonnas hakkama saaks; lubad aidata otsuseid langetada, lubad toita, katta; jääda temaga nii heas kui halvas, rikkuses kui vaesuses. Sest loom usaldab oma elu sinu kätte – tema on võõras, võõrkeelsel maal, võõraste kommete keskel.

Siduva lepinguta katsuks ta hakkama saada looma moodi ehk siis instinktidega, lepingulisena on tal teha oma lemmikloomatunnid ja käituda nii, nagu ühiskond ette näeb. Ta vajab abi, ja kui oled korra hakanud aitama, siis ei tohi seda jätta: sünnist surmani peab see side kestma.

«Mind hämmastab, et muidu igati korralikud inimesed ei tunne niisuguse tegevuse (looma äraandmine) juures häbi. Loom on ju õigustest ilma jäetud, mitte ainult vastava seaduse puudumise, vaid ka paljude inimeste tuimuse tõttu. Looma truudus on hindamatu kink, mis kohustab sama suureks moraalseks vastutuseks kui inimese sõprus.»*

Mis tehakse nendega, kes lepingut rikuvad? Alguses ei juhtu enamasti midagi. Kass jõuab varjupaika, saab surma, otsib uue kodu, puuakse üles – võimalusi on palju. Eks ole iga kassi horoskoobis kirjas, mida saatus toob. Seesama asi on kirjas ka inimese tähekaardil. Asjad on tasakaalus ja neid paigast kõigutada saad vaid ise oma tegudega.

Nõrgemast olendist hoolimine toob kindlasti vaid helgeid hetki, kokkuleppe murdmine vastupidi. Jõhkruse leppetrahvikviitungit ma küll saada ei tahaks.

Appi, kass aias!

Teine kassirohkuse põhjus on keerukam ja nõuab veidi ajas tagasivaatamist. Veel mõni aasta tagasi ei töötanud varjupaigad sugugi nii hästi kui praegu. Süsteem alles nõudis sissetöötamist, ka tuli teha palju selgitustööd nii omavalitsuste kui kodanike seas, et milleks sellist asutust ikkagi vaja on.

Tol ajal oli üsna loomulik, et tänavatel uitasid igas suuruses koerad ja kassid, ning keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu. Autosid oli vähem, tempo aeglasem.

Praegu on kasse tänavatel palju vähem; nende suure hulga taga varjupaigas on peale ükskõiksuse ja viljatustamise suhtes kinnistunud tabude ka üks käitumisviis, mille väljaütlemine teeb minust paljude silmis ebapopulaarse inimese. Riskin siiski.

Meie inimesed on esiteks ära helllitatud ja teiseks laisalt hoolimatud. Ollakse juba harjunud, et kassid ei kõnni linnas omapäi ringi – väga hea, ühiskond on järelikult arenenud. Aga kui nähakse kuskil kassi, on kohe kõne varjupaika: appi, minu aias on kass!

Ehk tasuks enne uurida, ega see ole naabri kass või teise tänavapoole mehe juurest – kõigepealt võiks neile teatada, mitte varjupaiga kaudu naabritele vana tüli eest ära teha või mitte viitsida sekkuda, oma mugavuspiiri ületada.

Sina ise võiksid olla hea kodanik ja püüda loom koju tagasi aidata, see ei võta tükki küljest. Teine lugu on haavatud/ohtliku loomaga või kui loom on ise hädaohus – siis tuleb pöörduda muidugi professionaalide poole.

Nii et ühest küljest inimesed teavad varjupaika pöörduda; paradoksaalselt ei taipa tihti helistada need, kelle kass siia on sattunud.

Kui kass on kadunud, siis palun, ära helista vaid üks kord ja kadumispäeval. Helista homme ja kolme päeva ja kümne pärast ka, kontrolli varjupaiga kodulehelt ja tule kohapeale vaatama – vahel läheb telefonis infot kaduma ja kirjeldatud ahvenakarva kassiproua istub varjupaigas hoopis apelsinivärvilisena. Kass käib pikki teid ega tea, millal ta just siia satub, ka aasta aega kadunud loomi on üles leitud. Ärge loobuge, tema ootab.

Täiskasvanute sõprus

Paljud inimesed pelgavad täiskasvanud kassi võtta. Arvatakse, et kassipoega saab rohkem oma käe järgi vormida. Kogemustele tuginedes saan öelda, et nii nagu saatus, on kassi horoskoobis kirjas ka tema iseloom ja käitumine. Seega saab nagunii selle, mis selles kassis olemas on.

Mõistagi oleneb kohtlemisest palju, kuid enamik iseloomujooni on loomale kaasa antud. Täiskasvanud kass, kellel lisaks instinktidele ka elukogemused kaasas, on enamasti neist midagi õppinud ning oskab erinevate olukordadega palju kergemini toime tulla.

Täiskasvanud kassist on ka võimalik üsna kiiresti aru saada, mis iseloomuga tegelane ta on, kassipojad on rohkem üksteisega sarnased armsakesed (kuigi jämedamad omadused julge/arg, aktiivne/passiivne on neilgi kohe näha). Suured kassid on inimese moodi «suured», kes inimesega suheldes lapselikkuse kõrvale jätavad ning täiskasvanu kombel uue elu omaks võtavad.

Praktilise poole pealt on neil enamasti välja kujunenud liivakasti ja kraapimisposti kasutamise oskus ning käitumisharjumused sabast tirimise, valjude helide, teiste loomade jne suhtes. Nad on kassipojast kannatlikumad ja tihtipeale, sõltuvalt elukogemusest, tänulikud.

Muidugi juhtub, et kass ei toibu teda tabanud ebaõiglusest mitte kunagi, veab kurva kogemuse taaka kaasas ja jääb elu lõpuni neurooside küüsi, kuid ka need jooned on üsna pea äratuntavad ning siis on sul vabadus suunata ta sobivamasse keskkonda – selliste haigustega toimetulemine ei peagi olema kõigile jõukohane.

Elu ilma kassita ei saa olla täiuslik. Õigus mis õigus. Kas sul on kass olnud? Nad on tõesti väga erilised olevused, kellelt saab ootamatult palju õppida.

Mõtlesin just täna, et kummaline, kuidas võib ühe täiesti võõrast liigist olendiga tekkida inimsõprusega võrreldav side. See ei ole haletsus nõrgema vastu või põhimõtteline lepingu täitmine, vaid kahe võrdse olendi siiras kiindumus, kus vastu saadakse alati rohkem kui antakse.

Tulge varjupaika kasse vaatama, äkki on ka see teie oma veel siin.

* K. Lorenz, «Inimene leiab sõbra» (originaaltsitaadis räägitakse koerast, loo peategelase – kassi – huvides on kasutatud sõna loom).