/nginx/o/2013/07/05/1876336t1h28b2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2011/06/08/619126t1hd1cc.jpg)
«Tere hommikust! Anne kanal alustab,» kannab Taavi Ojaniit kolmapäeva hommikul täpselt kell 10.55 mobiiliga ette Tallinna juhtimiskeskusesse ning tõmbab hetk hiljem selga puna-valge G4Si kirjadega rannavalvesärgi.
Kuumalt alanud suvi meelitab randa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks hetkeks on ennast Anne kanali äärde liivale pikali visanud juba ligi 300 inimest, kellest esimesed valisid paremaid kohti juba hommikul kaheksa paiku. Iga minutiga muutub kanaliäärne aina rahvarohkemaks ning keskpäevaks on suvitajaid juba 650.
Rannavalve maja seinale pannakse välja lipp, veetakse vette mootoriga kummipaat ning kinnitatakse infotahvel – vesi 24, õhk 26 kraadi.
«Arvan, et täna tõuseb veetemperatuur 25ni ja õhutemperatuur 29ni,» pakub G4Si lõunapiirkonna rannavalve juht Teet Lill, kes peab päeva jooksul läbi sõitma veel Emajõe, Verevi ja Pühajärve rannad. «Käingi ujumas ära, pärast enam ei jõua,» lausub Lill.
Liivalossid kerkivad
Kohe rannavalve maja kõrval asuv lasterand kubiseb keskpäevaks pisipõnnidest ning vett lendab nagu purskkaevus. Üksteise järel kerkivad rannaribale liivalossid ning nende ümber kaitsekraavid. Teiste hulgas kühveldab liiva kaheksa-aastane Jürgen, kes tuli randa emaga.
«Siin on mõnus, saab ujuda,» kuulutab äsja teise klassi lõpetanud väikemees ning tõstab kaitsekraavist välja järjekordse kühvlitäie liiva. Jürgen on õnnega koos, sest nende maja asub kohe kanali kõrval. «Kui me ei ole siin, siis käime Pärnus,» teatab poisipõnn ning läheb jälle ujuma.
Kanali kaugemast otsast saabuvad ratastega tagasi rannavalvurid Mait Arvi ja Allar Lamp. Esimene kontroll on tehtud ning võrguväljakutele võrgud üles pandud.
«Nüüd on nii, et tund rannas, tund tornis,» jagab vahetuse vanem Ojaniit valvuritele juhiseid ning saadab kõigepealt torni Allari, kaasas binokkel ja valjuhääldi.
Veidi eemal, kasepuu all on laua taga koha sisse võtnud rannaraamatukogu. Päikese eest varju otsides teenivad suvist taskuraha Aiki Laaneots (13) ja Hanna Saare (14).
«Ajalehed, ajakirjad, lasteraamatud, koomiksid,» loetlevad tüdrukud rannaliste lemmiklugemisvara, kui tuulehoog viib laualt värske Postimehe. Et see ei korduks, pannakse lehele peale veidi raskem papist lasteraamat.
Päevas tehakse keskmiselt paarkümmend laenutust. Tammsaare «Kogutud teoseid» nende hulgas pole.
«Paneme nime kirja ja lugejapiletit ei pea olema,» selgitavad tüdrukud rannaraamatukogu eeskirja. Tüdrukute vahetus kestab kella kolmeni.
«Elisabeth, ei lähe sinna,» hüüab ema oma põnnile ja nõuab vees solistavalt lapselt kaldale lähemale tulekut. Inimesed räägivad mobiiliga, keeravad kord selili, kord kõhuli ja määrivad endale päevituskreemi peale.
Suvi pole õieti alanudki, aga rannalised on juba pruunid nagu neegrid ja jäätiseputka järjekord ei taha lõppeda. Müügihitiks on mahlapulk.
Lõunapausil randa
Lasteranna kõrval peesitab päikeseprillide ja nabarõngaga noor naine. Miks just Anne kanali ääres? «See on mu tööle kõige lähemal, kasutan lõunapausi ära,» põhjendab riigiasutuses töötav Merlin ja jätab perekonnanime enda teada.
«Päevitada tuleb mõistlikult,» lükkab ta ümber jutud päikese ohtlikkusest ning ampsab karbist järjekordse suutäie värsket kanasalatit. Merlin loodab, et kuum suvi kestab veel juuli lõpuski, kui tal algab puhkus.
Esimest korda kanali äärde sattunud Kaja Reinoja aga ei pea töö pärast muretsema.
«Olen kodune. Tavaliselt käime Saadjärve ääres või Elvas,» jõuab naine Tartu Postimehe küsimustele vastama hakata, kui saabub kaheksa-aastane veest tilkuv Richard-Elias. «Rätikut tahad?» küsib ema ning saab pojalt loomulikult vastuseks pearaputuse. Hetke pärast on ta vees tagasi ja mõnus suvine rannapäev jätkub.