Künnapuu võtab hoogu pähklikeste külviks

Umbes 150-aastane Vanatoa talu elumaja ning arvatavasti sama vana või veel vanem künnapuu. Foto: Martin Pau

Vanatoa talu peremees Erich Maibach pistab mulle pihku mõõdulindi otsa ja sirutab teiselt poolt tüve käe sellele vastu. Vähemalt 25 meetri kõrguse künnapuu ümbermõõt osutub rinna kõrgusel neljameetriseks.

«Minu jaoks on ta lihtsalt ilus iidne puu, ja kogu moos,» nendib Maibach, et pole seni süüvinud künnapuu, ajakirja Eesti Loodus toimetuses tänavuseks aasta puuks tituleeritu hingeellu.

Varem teadis Vanatoa peremees, et see graatsiliselt vonklevate okste ja suursuguse võraga isend on künnapuu lähisugulane jalakas, kah aasta puu. Rodu selgeid tunnuseid viitab siiski märksa harvemini kohatavale, looduskaitse alla kuuluvale künnapuule.

Vanust kuni 200 aastat

Maibachi talu põlispuu all mustal mullal torkab kohe silma hulgaliselt helepruune, vaevalt väikese sõrme otsa suuruse ringtiivaga ümbritsetud seemneid, mida botaanikud nimetavad pähklikesteks. Märksa rohkem ripub neid aga esialgu puus – pikkade raagude otsas. Jalaka seemned on umbes poole suuremad ja lühikeste raagudega.

Künnapuu kasuks räägivad ka pealt siledad, peaaegu vahajad lehed. Jalaka lehed meenutavad aga katsumisel kulunud liivapaberit või teist päeva ajamata habet.

Neljas tunnus koorub klassikaliseks saanud fraasist «jalakal on jalad all», mis tähendab, et enamik jalaka lehe külgrootsusid hargneb. Vanatoa talu uhkusel leherootsud ei hargne.

Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja botaanik Toomas Kukk söandab kirjelduse järgi arvata, et sel puul on tõenäoliselt turjal vähemalt 150, aga võib-olla isegi paarsada aastat. Tõe selgitaks muidugi puurproovi võtmine ja aastarõngaste kokkulugemine.

«See puu on tähelepanuväärne, sest künnapuid, mille ümbermõõt 1,3 meetri kõrgusel on neli meetrit, on Eestis kindlasti vähe,» tunnistas Kukk.

Erich Maibach teab, et 30 aastat tagasi ostetud talu uhke elumaja on umbes 150-aastane. Kui vana on talukoht, tal ajalooarhiivist välja uurida ei õnnestunud.

Oma künnapuu kohta arvab aga Vanatoa peremees, et ilmselt oleks parem mitte väärikat puud ajalehte toppida. Ei ole tarvis, et mõni paduroheline välja ilmuks ja püüaks selgeks teha, et tegelikult ei tohi kolmanda kaitsekategooria isendi ümber ei istuda ega astuda.

Looduskaitseseadus sellisele ohule küll väga selgelt ei osuta. Sellesse kaitsekategooriasse on arvatud liigid, mis pole otseses hävimisohus, kuid mis võivad sellisesse ohtu sattuda.

«Keelatud on kolmanda kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas,» manitseb seadus.

Järelikult võiks Erich Mai-bach lõigata oma künnapuust hunnituid põrandalaudu ja müüa neid magusa hinnaga. Kasvab tal ju sealsamas aiaservas veel terve pesakond künnapuid, kas mullune või tunamullune külv. Elupaik poleks ohus.

Aga loomulikult pole Maibachile nii totrat mõtet pähe tulnud.

Külviaeg läheneb

Kunagi sai künnapuu nime selle järgi, et sellest sai hea kõva adra. Lisaks on sitke ja raskesti lõhestatav künnapuu olnud populaarne loogapuu, sellest on painutatud reejalaseid, tehtud tööriistade käepidemeid ning vesiehitisi. Tänapäeval on künnapuu põhiväärtus muidugi tema ilu.

«Sügisel võtab ta päris lilla tooni,» kirjeldab Vanatoa perenaine Maire Maibach. «Tuulise ilmaga, kui lehed lendama hakkavad, on see väga mõnus vaatepilt.»

Kui teie kodus või lähistel kasvab mõni jalakas või künnapuu ja teil on tekkinud mõte kinkida lapselapselastele midagi tõeliselt väärtuslikku – olgu lihtsalt ilu mõttes või rahas mõõdetavalt –, tasub juunis-juulis korjata pudenevaid seemnelitrikesi ning külvata üks peenar.

Järvseljal aastaid puutaimi, sealhulgas künnapuid, kasvatanud Inge Solodov rõhutab, et pähklikesed kaotavad kiiresti idanevuse. Seetõttu on tema püüdnud neid noppida otse puult, katnud esimesel võimalusel õhukese mullakihiga ning korralikult kastnud.

Räpina aianduskooli dendroloogiaõpetaja Andres Vaasa sõnutsi saabub harilikult parim külviaeg juulis, kuid kuumad ja kuivad ilmad võivad seemnete valmimist kiirendada. Praegu heidavad nii künnapuud kui jalakad Vaasa kinnitusel peamiselt viljastumata seemneid, vabastades end ballastist.

«Vili on valmis siis, kui seeme lendtiiva keskel on selgelt näha ja käega katsudes selgelt tunda,» täpsustas Andres Vaasa.

Künnapuu võrsed peaksid saama kasvuhoo teise aasta kevadel, kuid nina võivad nad mullast välja pista juba külviaasta sügisel.