Kroonuaia sillal ning botaanikaaias kõndijail tasub jalge ette vaatamise kõrval tõsta pilk ka pea kohale, sest õhuski võib varitseda oht.
Supilinna kraaksuja jagab varmalt vopse
7. juuni 2011, 16:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paari aasta eest Emajõe ääres linlasi rünnanud sõjakas hallvares on tagasi ning ta valvab oma kodukanti kirglikult. Ette on tulnud sedagi, et varesele sobimatud inimesed saavad tunda tiivanukke. Teiste seas on sulelise käest ketuka kätte saanud ka siinkirjutaja.
Aednikud on harjunud
Eile hommikul kella üheksa paiku kaikus Tartu botaanikaaed varese kraaksatustest. Suleline pikeeris ikka ja jälle madalalt üle aednike peade, andes mõista, et inimeste kohalolek pole talle meelt mööda. Naised tööd peenral küll katki ei jätnud, kuid nad pidasid häälekat lindu pidevalt silmas.
«Kui sul reha või käärid käes, siis päris kallale ta ei tule,» rääkis botaanikaaia aednik Katrin Mäeots. Aias tööd tehes tuleb siiski silmad-kõrvad lahti hoida, tõdes ta.
«Aednikud ei lase ennast temast suurt segada, kuid praktikante oleme hoiatanud,» lisas vanemaednik Tiiu Tõnson. Ühte praktikanti ründas lind viimati pühapäeval.
Tänavalt on inimesed tulnud aednikele kurtma, et vares varitseb mõnel kõrgemal oksal või majakatusel. Kui hetk on küps, sirutab lind tiivad, liugleb hääletult ohvri juurde ning virutab selja tagant tiivanukiga vastu kaela.
Tülikas vares kolis Tõnsoni sõnul Supilinna kolm aastat tagasi. Toona oli lind märksa agressiivsem kui praegu.
Ründama hakkab ta pesitsusajal. «Tõenäoliselt kaitseb oma poegi,» oletas Tõnson. Kas vares pesitseb botaanikaaias või kusagil mujal, seda aednikud ei tea. Küll on nad aga näinud, kuidas lind õpetab aia kõrgete puude otsas oma poegi lendama.
Kui pojad suured, jätab lind ka inimesed rahule.
Tuleb leppida
Vareslaste asjatundja ornitoloog Marko Mägi sõnul kaitseb lind ilmselgelt oma territooriumi ning tema tempudega tuleb lihtsalt leppida. «Ta käsitleb inimest pesa ohustava potentsiaalse kiskjana, kellele tuleb koht kätte näidata.» Mägi lisas, et see probleem on igal kevadel, mil varesel pojad pesas. Suve poole muutuvad linnud rahulikumaks. Üldjuhul vareslased lihtsalt ähvardavad pesa lähedusse sattujat, füüsilist kontakti esineb harva.
Linnalinnud on aga julgemad ning võõrastega harjunud ega karda ka inimesega rinda pista. Kindluse mõttes võiks käes kanda mõnda pikemat eset, sest tavaliselt ründab suleline kõige kõrgemal asuvat ohuallikat.
«Iseasi, kui mugav on mingi latiga mööda linna ringi kõndida,» muigas Mägi.
Linde eemale tõrjuda on keeruline. Pesitsusajal ei luba seadused vareseid ega ka teisi sulelisi häirida. Muul ajal on teda aga raske avastada. Vares teeb pesa varjatud kohta kõrgele puu otsa, kuhu inimene ligi ei pääse.
Vares võib elada kuni kümme aastat vanaks. Ühe koha peal pesitseb ta kuni viis-kuus aastat. Seega on ainus lootus, et ehk valib ta järgnevatel aastatel pesitsemiseks mõne teise koha.