Autistlik noormees ootab oma võimalust

Ahto Tali. Foto: Margus Ansu

On kolm peamist tegevust, mis Ahto Tali tavalistel päevadel köidavad: kas joonistamine, arvuti taga istumine või väljas kõndimine ja rattaga sõitmine.

«Eile sõitsin 40 kilomeetrit. Võtsin ette Kärkna ringi, 1 tund ja 50 minutit,» räägib Tali. «Ma sõidan öösel. Mulle meeldib öösel sõita, siis on hõre liiklus ja vähe inimesi.»

Viimasel ajal on 21-aastane Ahto Tali aga palju muudki kogenud. Sõitnud Sloveeniasse, Sitsiiliasse ja Suurbritanniasse, osalenud autistlikele noortele mõeldud koolitustel, eelmisel reedel saanud sõna koguni Tartus aset leidnud rahvusvahelisel autismi konverentsil.

Ta ütleb, et ega see teiste inimeste ees olemine ja ettekandmine talle eriti meeldi.

«Samas tekitab suhtlemine kadedust ka,» märgib ta. «Viimased paar aastat väga suurt kadedust. »

Filigraanne mälu

Ahto Tali viimased kunstitööd on lennukitest, millega ta hiljuti reisis. Ühel pildil laiub üksainus suur tiib, mis reisijatesalongi illuminaatorist kätte paistis ja mille ta kõikide vajalike detailidega pärast mälu järgi paberile pani.

Ema Maire Tali ütleb, et juba lasteaias hakanud silma see, et Ahtole piisab vaid paarist hetkest mõne mustri silmitsemisel, kui ta suudab selle juba eksimatult üles joonistada,  ei eksi värvides ega kujundeis.

Seejärel meenutab ema, kuidas nad kuus aastat tagasi Pärnu-Jaagupist Tartusse elama tulid. Ja kuidas Ahto juba esimesel õhtul linna peale põrutas. Ema räägib, et tema käis Tartus veel pool aastat ringi, ikka kaart näpu vahel, aga Ahtole ei tähendanud orienteerumine mingit raskust.

«Ma jätan igal nurgal tänavanime meelde,» selgitab Ahto Tali, miks ta võõras linnas kunagi ära ei eksi.

Oma eripära teab noormees umbes kümmekond aastat, saab suurepäraselt aru, et on teistmoodi kui teised – endassesulgunud, vaikne.

«Olen natuke tige ka, et ma suhelda ei oska. Tuleviku pärast,» lausub ta ning ütleb, et ta kõige suurem unistus on, et temagi leiaks oma elus hea võimaluse.

Ema Maire Tali märgib, et sõpru ei ole Ahtol olnud enne, kui Herbert Masingu kooli viimastes klassides. Oma kooliga suhtleb Ahto Tali edasi, mis sest, et lõpetas selle eelmisel aastal. Eriti kunstiõpetaja Mare Kuusikuga, kellele ta oma töid näitab ning kes neist koolis näitusi kokku paneb. Eelseisval sügisel läheb üks näitus Viljandisse, Paul Kondase keskusesse.

Sära tuli pikkamööda

Õpetaja Mare Kuusik meenutab, et algul ei märganud ta noormehes mingit erilist sära. «Aga ta on siin tasapisi arenenud,» ütleb ta. «Ahto vajab väga tagasisidet ja tunnustust.  Ja õpetamisel muidugi hästi konkreetseid juhiseid, mida ta siis täidab punktuaalse täpsusega.»

Mare Kuusik toob näite ühest tunnist, mil ta püüdis Ahtole õpetada, mis asi on stiliseerimine ehk lihtsustamine. «Rõhusin sellele, et tuleb joonistada vähem detaile, jääda ainult silueti juurde. Selgitasin, et just see annabki tunnistust sellest, mis teema parasjagu käsil on,» kirjeldab Mare Kuusik.

Ahtot need selgitused ei aidanud. Ta mõistis ülesannet alles siis, kui leidis selle lahendamiseks ajalise võtme.

Ahto Tali mapi vahel ongi paras näide – moejoonistus ja selle stiliseeritud variandid. Ta näitab kõigepealt viimistletud tööd, kus modelli selga joonistatud rõivastel on iga detail näha.

Alla on ta kirjutanud, et sellele tööle kulus tal 1 tund ja 40 minutit.

Siis näitab Ahto järgmist, kus ta on püüdnud sedasama ülesannet korrata, aga andnud endale aega vaid 30 minutit, ning siis kolmandat, mida teinud ainult ühe minuti. Ongi töö, ja sellele takkajärgi tehtud visandid.

Mare Kuusik ütleb, et tavaline kunstikooli keskkond Ahtole ilmselt ei sobiks – seal on liiga palju vabameelsust ja liiga palju äksi. Ja lisab, et niikaua, kuni Ahto teda kuulab, toetab tema  noormeest hea meelega, õpetades uusi tehnikaid ning lootes, et võib-olla annavad Ahto oskused, kohusetunne ja pühendumus talle tulevikus illustraatori võimaluse.

«Ta on üdini soe, aval ja armas,» ütleb Mare Kuusik oma õpilase kohta. «Autistid on väga puhtad, ja muust elust otsekui välja lülitatud. Seepärast saavadki nad keskenduda ühele asjale.»

Mare Kuusik lisab, et väike hirm on tal ka. Ahto peaks püüdma oma lennukate ideedega ikka maa peale jääda, ei tohiks end üle hinnata ja liiga rutakalt end kunstnikuks pidama hakata. Tal tuleks veel kõvasti tööd teha selle nimel, et ta julgeks rääkida ja avalikult esineda.

«Oh, kui see eneseväljendamine ainult kergem oleks!» mõtleb Ahto Tali ilmselt selle peale, ja näitab parema meelega oma 15 pildist kokkukleebitud pannood allkirjaga «Minu fantaasiamaailm».  

Sealt siis näeb, et see noormees unistab läbi seina jooksmisest, lendamisest ja nähtamatu olemisest.

Sellest, et maailmas sõlmitaks poliitiline rahukokkulepe ning et suur sõprus liidaks kõiki mandreid ja rahvaid. Et inimeste elu võiksid kergemaks teha robotid, et meteoriiti peaks olema võimalik raketiga Maast mööda juhtida ja et kuskil võiks olla planeet, mille öises taevas ei sära mitte üks, vaid mitukümmend kuud.

CV
• Sündinud 11. oktoobril 1989. aastal Pärnus.
• Õppinud 2005. aastani Pärnu-Jaagupi gümnaasiumis.
• Lõpetanud Herbert Masingu kooli 2010. aastal.
• Kiindunud joonistamisse.
• «Minu tähtsad abinõud: vaikus, turvalisus, üksindus, loodus, rahu, kiirus, joonistamine, vabadus, jalgrattasõit, numbrid, valemid, ausus, kohustus, sõprus, diskreetsus, tahtejõud, elutahe, usaldus, tulevik,» on ta kirja pannud ühe oma autoportree alla.