Esta Tobreluts: Jakob palub abi!

Vanemuise park. Foto: SCANPIX

Head linnaplaneerijad Tartus! Enne uute Tartu kesklinna parkide kavandite kokkupanemist teeme ehk korda selle, mis juba olemas on – enne, kui kõik see päris käest ära laguneb. Ja ärme lõhume ära vana head, parandame ainult vead. Kesklinna pargiks saab ju nimetada ka Vanemuise parki?

Auväärse Jakob Hurda muigel nägu läks päris naerule, kui tema ette värsked kevadlilled istutati. Kui ta aga selja taha või kõrvale vaatab, muutub kurvaks. Kunagistest lillepeenardest on alles jäänud vaid aimatavad äärekivid.

Linna ühest suurimast purskkaevust pole juba teist kevadet veevulinat kuulda. Seisev vesi küll on, aga sodi täis. Vesiroosid püüavad läbi kilekottide oma õisi näidata. Kalad õnneks on veel elus ja kasvavad päris jõudsalt: kes tiigi servalt vette vaatab, näeb vastu päikesevalgust mitut helkivat kalaparve. Tiigi betoonserva peale aga ei tasu astuda: võru laguneb, kaevurõnga kõrval on juba ohtlikult suur auk.

Kui puistata saiapuru tiigiveerele, tulevad arusaamatult kiiresti kohale kõikide linnas elavate linnuliikide esindajad – alates vahvast varblasest ja lõpetades suure uhke kajaka ning vana targa varesega. Tiigi ümber kasvavad vapralt püsililled: paraku peavad astilbed võitlema ülekasvava naadiga.

Väsinud jalad tahaksid puhata, aga pinke on väheks jäänud. Pinkidel tahaksid istuda ka noorpaare ootavad peolised. Pulmapildi tegemiseks on raske leida sobivat kohta, kus miski silma ei riivaks.

Vanemuise teatrimajast väljujad sooviksid pargis jalutades värskeid muljeid vahetada, lilli imetleda ja linnulaulu kuulata. Aga peenekontsalised peokingad kardavad niigi murenenud asfaldile veelgi enam haiget teha. Augulised kõnniteed on vanainimese jalale keerulised astuda. Loogilised rajad, mis üle muru käimisest on ajapikku välja kujunenud, on vihmaga ohtlikult libedad.

Vanemuise tänava väärikad majad (teater, muuseum, ülikooli õppehooned) lubaksid nii külastajatel kui ka töötajatel pargis pead tuulutada, kui seal veidigi hubasem ja sõbralikum oleks. Lapsed roniksid ja laseksid liugu, võimleksid ja turniksid, aga kus?

Vanahärra Hurt on heatahtlik ega pahanda, kui põngerjad tema põlve pealt üles ronivad ja tema käes olevat raamatut uurivad. Iga lapsevanem seda aga ei luba.

Koertest ja kassidest ei maksa rääkidagi: küll oleks neil tore vabalt ringi joosta, kui keegi aia ehitaks! Ruumi on pargis ju küllaga.
Pulmapildi tegemiseks on raske leida sobivat kohta, kus miski silma ei riivaks.

Näen seal pargis jalutamas nii vanu kui noori. Sooja ilmaga püüavad kaunid neiud päikest ja seltskonnad einestavad pehmel murul. Kaskede, pärnade ja tammede võrad annavad varju nii päikese kui vihma eest. Õhk on puhas ja ümbrus õhtusel ajal lummavalt vaikne.

Aga kuidagi vana, linna poolt hüljatud ja väsinud on looduslikult kaunis Vanemuise park. Jakob juba ammu kutsub abi, aga tema hääl üksi paraku raekojani ei ulatu. Tuleme kokku ja hüüame koos temaga: appi, appi, linnaisad!