Jaan Ginter: mida teha vangidega?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tartu Ülikooli professor Jaan Ginter.

FOTO: Margus Ansu

Igal tööpäeval vabaneb Eesti vanglatest umbes kümme inimest. Mis neist edasi saab ja kas meil on põhjust neid karta, see sõltub paljuski sellest, mida oskame nendega enne ja pärast vabanemist peale hakata.


Me elame ühiskonnas, kus väga paljud peavad ainsaks tegelikuks karistuseks kurjategija reaalset vangi panemist. Mina sellise arvamusega ei nõustu, aga kindlasti tuleb tunnistada, et osa kuritegude puhul me praegu midagi muud targemat ette võtta ei oska ning osa kurjategijaid tuleb seni paratamatult vangi panna.

Ka pärast vanglat ohtlik

Need, kes rõhutavad vajadust vangistust laialdasemalt kasutada, toetuvad lootusele, et vangistusega on võimalik panna kurjategija edasisest kuritegevusest loobuma. Kui aga vaatame konkreetseid arve, näeme, et Eestis vanglast vabanenutest jõuab enamik (69 protsenti) nelja aasta jooksul pärast vabanemist uue kuriteoga vahele jääda – see tähendab kümnest vabanenust seitset.

Kui palju on vabanenute seas neid, kes vanglas on oma «meisterlikkust» sedavõrd arendanud, et vahelejääjate hulka nii ruttu ei satu, seda me praegu välja selgitada ei oska.

Küll on aga selge, et vangistust ei saa kuidagi pidada võluvitsaks, millega saaksime kuritegevuse maa pealt ära kaotada.

Mida siis peale hakata? Üks võimalus on püüda vangide seast välja selgitada need, kes tulevikus jätkavad ohtlike kuritegude toimepanemist, ning pikendada nende vangis hoidmist kuni nende ohtlikkuse äralangemiseni. Praegu on riigikohus kaalumas, kas põhiseadus lubab sellist vahendit kasutada.

Olen nõus, et ei praegune karistusseadustiku tekst ega ka ülejäänud regulatsioonid paku eriti suurt selgust, kuidas täpselt peaks karistusjärgset kinnipidamist määrama ja ellu viima ning kuidas kavatsetakse selle abil vähendada kinnipeetavate ohtlikkust.

Loodan siiski, et riigikohus ei viska lapsukest koos pesuveega välja, st ei hakka põhiseadusvastaseks tunnistama kogu ideed, et midagi on vaja ette võtta ka nende inimestega, kes pärast vanglakaristuse lõpuni kandmist on ühiskonnale ikka veel liiga ohtlikud.

Kõigile on selge, et karistusjärgne kinnipidamine saab olla lahenduseks ainult väga erandlikel juhtudel ja põhiosa vangidest tuleb tähtaja saabudes lasta vabadusse.

Selle põhjal, kui paljud neist edaspidi kuriteo sooritavad, selgub, et kõige ohtlikum on ühiskonnale see vanglast vabanejate ring, kes on oma karistuse algusest lõpuni vanglas ära kandnud ja siis äkki peab ise oma elu korraldamisega hakkama saama.

Eestis tehtud uuringud näitavad, et nende puhul on juba ühe vabadusaasta jooksul uue kuriteoga vahelejäämise tõenäosus umbes 20 protsenti suurem kui neil, kes vabastatakse enne tähtaega kriminaalhooldaja hoole alla.

Vajalik järelevalve

Miks see nii on? Muidugi ei ole põhjust arvata, et kui kõik vangid vabastada enne tähtaega, siis nende retsidiivsuse tase kohe automaatselt langeb. Enne tähtaega vabastataksegi ju ikka lootuses, et nad saavad edaspidi hakkama ilma kuritegudeta.

Kuid põhjus ei ole ainult selektsioonis. Põhjus on ka selles, et enne tähtaega vabanenutega tegelevad kriminaalhooldajad, kes abistavad neid ja hoiavad neil silma peal.

Sellist abistamist ja silma peal hoidmist vajaksid tegelikult veelgi rohkem need vangid, keda enne tähtaega vabastada ei söandata. Nemad on vanglas viibinud pikemat aega ning seetõttu on nende sidemed normikuuleka maailmaga märksa tugevamini häiritud ning oskused vabana normikuulekalt hakkama saada veelgi enam rooste läinud.

Kõige raskemate jaoks neist ongi ilmselt karistusjärgne kinnipidamine ainuke ühiskonda turvalisena hoidev variant. Kuid see variant on nii rahaliselt kui sotsiaalselt väga kulukas ja seega pole võimalik seda just tihti kasutada.

Ülejäänutest osale võiks olla sobiv karistusjärgne käitumiskontroll, mis tähendaks karistuse lõpuni kandnule sellesama abistamise ja järelevalve pakkumist, mida osutatakse enne tähtaega vabanenutele.
Teine võimalus oleks nad kinnisest vanglast enne karistusaja lõppu lahti lasta, ja et neid päris vabadusse ikka veel ei julgeta lasta, siis järgneks nende kinnisest vanglast vabanemisele avavangla periood.
Avavanglas on nad suurema osa päevast ikka järelevalve all ning vanglast väljas käivad nad ainult töötamas või õppimas – seega ei saa nad kujutada endast ohtu ümbritsevale elanikkonnale.

Viru vangla avavanglas on praegu 81 kinnipeetavat ning kogu tegutsemisaja jooksul ei ole olnud ühtegi juhtumit, kus avavangla vang oleks toime pannud kuriteo. Ning samas on neil siiski nii palju vabadust, et vähehaaval saab tekkida tööharjumus ja oma elu juhtimise kogemus.

Avavangla Tartusse?

Praegu on arutlusse kerkimas Tartusse avavangla rajamine ning kohati võib kuulda jälle kõhklusi, kas selline asi on ikka linnale kasulik.

Keegi ei saa eitada, et avavangla ehitamisega võib vangide koguarv Tartus tõesti kasvada. Kuid tuleb arvestada, et avavangla kaudu vabanevad endised vangid saavad olema paremini normikuulekaks eluks ette valmistatud kui praegu Tartu kinnisest vanglast vabanejad. Ning seega on vähem tõenäoline nende poolt uute kuritegude toimepanek.

Ühesõnaga, avavangla pole koht, kuhu uusi vange juurde tuuakse, vaid koht, kus vanglast vabanejad saavad harjutada end toime tulema normikuuleka eluga.

Nendest kümnest iga päev vangist vabanejast jääb ka tulevikus suur osa uuesti kuritegusid toime panema. Et aga hoida see osa nii väike, kui me vähegi oskame, on vaja rakendada erinevate vangide puhul erinevaid, just nendele sobivaimaid reegleid: need, kelle ohtlikkus on märkimisväärselt vähenenud juba enne karistusaja ärakandmist, saame enne tähtaega vabastada ja suunata kriminaalhoolduse alla.

Need, kelle ohtlikkus on mõneti küll vähenenud, aga kes on ka kriminaalhoolduse all iseseisvalt toime tulemiseks veel vähe ette valmistatud, peaksid läbima üleminekuetapi avavanglas. Nende puhul, kes on ka pärast vangistuse lõpuni kandmist veel arvestatavalt ohtlikud, võiks kasutada karistusjärgset käitumiskontrolli.

Ning nende üksikute jaoks, kelle ohtlikkus on nii suur, et me ei saa neid ühiskonda vabaks lasta, tuleks välja kujundada piisavalt täpne regulatsioon selle kohta, kuidas otsustada nende karistusjärgne kinnipidamine ning millise kohtlemise osaliseks nad sellise otsuse järel peaksid saama.

Tagasi üles