Heljo Pikhof: kas tõesti võõras mure?

Heljo Pikhof Foto: Valimised

Palju on juba öeldud koera kombel peetud laste juhtumi kohta, mis hiljuti ajakirjandusse lahvatas. Paljuütlev on seegi, et kõik asjamehed, kellelt arvamust küsiti, kuis säärane asi 21. sajandi Eestis üldse võimalikuks sai, on tõtanud ennast süüst puhtaks pesema. Kõige kindlam viis on osutada infokatkestusele: kui pere kolib, kaovad otsad vette.

Võõras mure

Ühel ametnikul või ametkonnal on üks asi ees, teisel teine, ja mis sinna kahe vahele jääb, ei ole kellegi rida: mina täidan usinasti oma ülesandeid, minu südametunnistus on puhas. Minu oma ei ole küll – süüdi on paljud meist. Alates riigikogu liikmetest ja ministritest kuni naabri-Marini välja.

Ju ei tegele me alati päris õigete asjadega, ja mitte üksnes sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad või korrakaitsjad, kellele on praegusel juhul sagedamini näpuga näidatud.

Meie lastekaitseseadus näiteks pärineb aastast 1992. See on ainulaadne Euroopas, ja paraku just selle poolest, et on puhtalt deklaratiivne, meie loosungite kogu ei suuda kuidagi korrastada igapäevaelu.

Seaduse täitmine on täielikult delegeeritud valitsusele, teiste riikide lastekaitset käsitlevad õigusaktid on aga ennekõike rakendusliku suunitlusega. Seda möönis juba 2003. aastal tehtud lastekaitseseaduse analüüs. Valitsuse tegevuskava näeb aga alles 2013. aastaks ette – kümme aastat pärast seaduse kasutamiskõlbmatuks tunnistamist – tuua riigikogu menetlusse uus ja tänapäevane lastekaitseseadus.  
Kas seda asja on saadud muudkui edasi lükata seepärast, et lapsed ise häält ei tõsta? Ja valimistel kellelegi oma häält ei anna?

Euroopa Parlamentaarse Assamblee dokument «Euroopa laste strateegia» soovitab ELi liikmesriikidel iga viimast kui seadust-määrust ja tegevusprogrammi analüüsida juba enne vastuvõtmist sellelt seisukohalt, mil moel see võiks lastele mõjuda.

Ja kuidas meie oma poliitilisi otsuseid langetame? Küllap kaaludes, mis mõju võiks see mõne erakonna suurrahastajale avaldada.

Meil puudub vähegi vettpidav arusaamine või analüüs selle kohta, mille põhjal – lisaks majanduslikule toimetulekule – hinnata keskkonda, kus lapse areng ja heaolu oleksid tagatud. Rääkimata juba tegelikust ülevaatest, milline on laste tervis, haridustee, millised nende vajadused, mured, arvamused. Ometi peaks see olema enesestmõistetav, iseäranis väikese ja kahaneva rahva riigi puhul.

Äsja õiguskantsleri juurde loodud laste õiguste osakonna kolm töötajat ei suuda üleöö korvata aastakümnete pikkust tegematajätmist. Ka ei anna nende mammuttööks mõeldud raha kõrvutada rahaga, mis läheb kas või kiiruse mõõtmiseks Eesti teedel.

Mullu eraldati oma perekonnast 460 vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavat last, kes anti eestkostele, pandi asenduskodusse, paigutati varjupaika… Need on must valgel fikseeritud juhud, kuid karta on, et see on ainult jäämäe veepealne osa.

Meil ei ole laste huvidest lähtuvat-töötavat ametkondade võrgustikku. Sotsiaalministri sõnul plaanib ministeerium luua millalgi ühtse sotsiaaltoetuste süsteemi, mis võiks ehk kätte juhatada pere eelmises elukohas-omavalitsuses esile kerkinud probleemid, või siis sotsiaaltöötajate ja perearstide ühise andmebaasi, mis võiks ehk aimu anda laste muredest.

Laste ja perede arengukava, mis on samuti sotsiaalministeeriumis valmimas, oli nagunii kavas arutada, sekundeerib riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees.

Kui paljuke on aga neist tarkadest ja töömahukatest kavadest kasu, kui vastamata on seegi küsimus, kellel üldse on õigus pere- või eraellu sekkuda. Kas tohib seda teha lastekaitseametnik? Kas õpetajal on seaduslikku alust kodu lähemalt kaema minna, kui tal tekib kahtlusi lapse eluolu suhtes?

Sotsiaalministeeriumi kodulehelt võib leida uuringu, mis näitab, et lõviosa lastega töötavatest inimestest (pedagoogid, lasteaednikud, sotsiaaltöötajad jne) ei tea, kuidas võib avalduda laste väärkohtlemine või lastevastane vägivald, ammugi siis seda, mida ühel või teisel juhul peale hakata. Karistusseadustikus puudub isegi selline väär- või kriminaalteo koosseis, mis lubaks üheselt hukka mõista laste kehalise karistamise – ja seda ühiskonnas, kus pooled peavadki sellist tugevama võimu rakendamist lubatavaks või siis oma pere siseasjaks.  

Ohutust kaugusest

Riskipere silti on kergem kleepida kui julgeda tunnistada, et laste väärkohtlemist tuleb ette ka parimates perekondades. Eraelu puutumatus troonib aga Eesti enesekesksete ühiskonnas nõnda kõrgel kohal, et kipub varjutama inimsust. Mõni ime siis, et nii üks kui teine rehmab tüdinult: mis häda peaks just minul olema oma käsi määrida!

Vastukajad viimati tormi tõstnud laste väärkohtlemise juhtumile näitavad siiski, et õnneks ei ole me veel päris tuimad inimeseloomad, eriti ohutust kaugusest. Aga nii hullu juhtumit, väidavad lastekaitsjad, ajakirjanikud ja advokaadid, pole nad oma elus varem näinud. On nõutud verd ehk välja otsitud seadusparagrahvid, mille järgi annaks lapsevanemad pikkadeks aastateks trellide taha saata.

Teisalt on nüüdseks kõlanud ka ühe vanaema nõrk hääleke, kes, nagu välja tuleb, on oma lapselaste eest jõudumööda hoolitsenud ja just ise lastekaitsjatelt abi palunud. Lastele endile oleks hea, kui kõnealusel juhul poleks värvi ülearu paksult pandud.

Ent lubamatu oleks, kui me sellest juhtumist midagi ei õpiks. Eesti oma väiksuses on ju endistviisi külaühiskond, kus kõik tunnevad kõiki. Vähemalt mis sellesse puutub, et kes kellega käib. Ehk õpiksime nüüd ka käe telefoni poole sirutama, et vajadusel lastekaitsesse või politseisse helistada. Me ju räägime laste huvidest, kes ise end kaitsta ei suuda.