Tartu võõrustab nanofüüsika tippe

Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse juht Ilmar Kink (eest vaadates), Tartu Ülikooli füüsika instituudi vanemteadur Rünno Lõhmus ja instituudi doktorant Sergei Vlassov nanolaboris, mille keskmes on võimas mikroskoop.

FOTO: Sille Annuk

Tänasest kolmapäevani Tartus kestval konverentsil vaevad üliväikeste aineosakestega manipuleerivad nanofüüsikud kõikjalt maailmast, kuidas rakendada nanotehnoloogiat üha enam energiasäästu teenistusse.


Tartu Ülikooli füüsika instituudi vanemteadur Rünno Lõhmus märkis, et alles maailma teise omataolise teaduskonverentsi Eestisse saamine iseloomustab hästi Tartu nanofüüsikute rahvusvahelist tõsiseltvõetavust.

«Suvalisse oblastisse sellisel tasemel konverentsi ei antaks,» rõhutas Lõhmus.

Kilest valgusdioodideni

Poolteist kuud tagasi said Tartu Ülikool ja Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskus patendi elektrooptilisele klaasile, mis muutub läbipaistvaks või läbipaistmatuks vastavalt sellele, kas sellesse on lastud elektrivool või mitte.

Koostöös firma Estiko Plas-tariga otsivad nanofüüsikud võimalusi kile tugevdamiseks ning Saksa-Soome-Vene ühisfirmaga Optogan on algamas koostööprojekt LED-elementide arendamiseks.

«Meilt tahetakse uusi materjale läbipaistva, elektrit juhtiva elektroodi jaoks,» täpsustas Lõhmus. «Kasutatav in-dium-tinaoksiid elektrood on liiga kallis ning selle temperatuuriomadused ei võimalda suurendada võimsust.»

Lõhmuse sõnul keskendub poolsada nanofüüsikut Dorpati konverentsikeskuses nanoskaalas toimuvaile hõõrde-, nakke- ja kulumisprotsessidele. See tähendab osakeste vastasmõjule aatomite suurusjärgus 0,000000001 meetrit.

Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse juhataja Ilmar Kink selgitas, et kui arvutivallas on peamine küsimus salvestustiheduse tõstmine, siis energiasäästu kandi pealt veavad valdkonna teadusuuringuid auto- ja energeetikatööstus.

Näiteks otsivad autotöösturid vastust küsimusele, kuidas toota teekattega eeskujulikult nakkuvaid rehve, vältides samaaegselt kütusekulu kasvu. Selline rehv peaks olema servadest jäigem kui keskelt ning hõõrdumisel tekkiv soojus ei tohiks kanduda rehvi pinnalt sissepoole.

«Järjest rohkem pööratakse tähelepanu nanoohutusele,» kõneles Kink. «Hea näide nanoohust on igapäevane töötamine laserprinteri kõrval, kus te hingate sisse üsna palju silmale nähtamatuid tahmaosakesi, mis ladestuvad kopsus ja võivad põhjustada vähki.»

Ilmar Kink märkis, et Tartu nanofüüsikud on veel osalised kunstnaha loomises ning tehisliigeste ja -luude kasvatamises. Nad uurivad komposiitmater-jale, mis haakuksid eluskoega, võimaldades rakkude kiiremat taastumist.

«Kunstnaha probleem on, et toitained ja ensüümid, mis nahka kasvatavad, ei jõua naha pinnalt ja põhjast keskmiste rakkudeni,» selgitas Kink. «Püüame luua anorgaanilise karkassi, mille najal jõuaksid toitained ja ensüümid ka naha keskele.»

Määrav hind

Rünno Lõhmus rõhutas, et nanotehnoloogia avastuste rakendamisel tööstuses on määrav rakenduse hind. Laboris võib olla leitud hiilgav tehnoloogiline lahendus, kuid kui superrehv maksab pool auto hinda või lapike kunstnahka miljon eurot, surevad mõlemad loomulikku surma.

Tartu nanotehnoloogia konverentsi korraldab Tartu Ülikooli füüsika instituut. Toetavad Euroopa Liidu Euroopa Teadusfondi Fanas-programm, Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskus ning osaühing Bru-ker Baltic.

Tagasi üles