Tartu Postimehe juhtkiri: Heljule. Kirega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Helju Vals

FOTO: Lauri Kulpsoo

Keelenaine Helju Vals. In memoriam


Helju ei tulnud kunagi toimetusse märkamatuna. Kui Helju tuli, oli teda kogu toimetus täis. Nii on värskelt öeldud. Tegelikult peaks seda natuke muutma. Tuli/tulnud tuleks vahetada sõnadeks oli/olnud. Mitte sellepärast, et Heljust peaks nüüd rääkima minevikus, vaid sellepärast, et Helju oli ajalehetoimetuses 1953. aastast. Meie keelt harimas. Nii et, palun: Helju ei olnud kunagi toimetuses märkamatuna, kui Helju oli, siis oli teda kogu toimetus täis.

Tartu Postimehe toimetuses oli Helju veel viimastel päevadel enne lõplikku lahkumist. Oli ja muretses, millal ilmub tema järjekordne keelelugu, kas kõik on sellega ikka korras. 82-aastasena ikka muretseda selle pärast, millega 24-aastasena alustas. Võimas!

Helju mure aga polnud vaid tema enda keelelugu. Toimetusse tulles oli Heljul ikka vaja rääkida paljudega (äkki ütleks ikka välja: kõigiga), sest Helju valvas keelesilm ei jätnud meid siin Tartus kunagi kahe silma vahele.

Ikka oli Heljul taskust võtta ajaleheväljalõiked, kuhu valdavalt punase pliiatsiga olid peale märgitud nii laitused kui kiitused. Nii olime siin justkui kahe kõva juhatamise vahel, toimetuse omadele kõvadele keeletoimetajatele veel lisaks avalik keelenaine. Me oleme olnud õnnelik toimetus.

Edasi (ja hiljem Postimees) on olnud õnnelik ajalehetoimetus ka sellepärast, et Helju on olnud justkui igavene. Nii meile vähemalt on tundunud. Mitmed meist  mäletavad koostööd Heljuga mitte ainult viimase aja ajaleheväljalõigete kaudu, vaid lausa otsese kohustusena oma kirjatöö (või oli see kirjatükk, üks neist kahest Heljule kohe üldse ei meeldinud) toimetuse keelenaiste kätte anda.

Kui Helju su kirjutise enda kätte sai, siis armu ei antud.

Vahel ikka anti ka.

Helju oskas – või söandas – kirjutise taga näha ka kirjutajat. Nii lubas ta mõnel kasutada sõnu ja stiili, mida teisel maha tõmbas. Just see – võib-olla just see! – oligi Helju kui keeletoimetaja olemus. Ja tugevus. Näha keelt kogu tema võimalustes, näha keelt mitte ainult trükitud korralike kirjaridadena, vaid just Olevi, Andruse, Nasta või Lia kirjaridadena.

Nojah, Olevile ja Andrusele lubas ta vist küll rohkem. Ja noorematele meestele vahel veel rohkem. Nii vähemalt räägivad selle toimetuse (tõestisündinud) legendid. Vahel, tuleb siiski tunnistada, lendasid aga ka nooremate meeste poole nende endi kirjutistega paberilehed kui särisevad herilased. Mäletate: kui Helju oli toimetuses, siis oli teda kogu toimetus täis.

Kirglikule Heljule jäi aga sellest veel väheseks, ta oli ka kirjutav keeletoimetaja. Algusest lõpuni. Helju ei harinud vaid toimetuse ajakirjanikke, ta haris ka lugejaid.

Oma kirjatöödeski jäi Helju ikka temaks endaks, ka nendes oli keel talle mitte mingi rangete normatiivide kogum, vaid paljude võimaluste maa, kus mängida, otsida, armastada, kakelda ja kallistada. Niisugusena jääb Helju meelde Tartu Postimehele.

Palju rohkem on juba öelnud edasilased Mart, Vahur, Stepan, Ivi ja Raimu neljapäevases Postimehes.

Tagasi üles