/nginx/o/2013/07/05/1876346t1h5455.jpg)
Kuivusest tolmava kruusatee käänaku tagant tuiskab välja suur heleroheline liinibuss, mille juht teel takistust nähes pidurile hüppab. «Ärme laseme bussi läbi, eks ole?» kostab rahvahulgast hingeldav ettepanek.
Tantsijad mõõtsid tolmust maanteed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tantsu ei jäetagi pooleli. Lõpp – Võnnu keskus – juba paistab, küll see buss natuke oodata jaksab.
«Kus hobune on?» küsib üks kaerajaani teatetantsu korraldajatest Birgit Kivimurd kümme minutit enne kahte, mil suur ümber Võnnu tantsimine peale peaks hakkama. Peaorganiseerija Marju Marga raputab vaid pead. Haaslava vallast tulevad hobused pidid kohal olema kolm tundi tagasi, kuid läksid vahepeal millegipärast koju tagasi.
Ilma hobuseta ei saa mingit teatetantsimist olla, pillimehed ei jaksa ju kogu teed tantsijate ees joosta ja samal ajal veel lõõtsa mängida.
«Aga paneme džiibi taha, käru on ju käru,» soovitab Kivimurd alternatiivi, mis paneb peakorraldaja uuesti hobuste peremehele Polli Jaanile helistama. Uudised on head, vanker on kohe saabumas.
Viis lipsas meelest
Oma pisike mure on ka lõõtsadega pillimeestel Aivar Teppol ja Henrik Hinrikusel. «Me tahaks ümisemist,» kurdab Hinrikus tantsujuht Viivika Kookile. Viis on vahepeal meelest läinud ja tuleb üle korrata, et pärast tants pooleli ei jääks.
Kook laulabki ja et kõik õigesti saaks, siis teeb tantsusammud ka juurde. «Ja teeme siis kaheksa polkat, eks,» seletab ta veel hämmeldunud näoga lõõtsamängijatele. «Nii palju polkasid pole ju olemaski!» on meestel suu kõrvuni. Selgub siiski, et Kook pidas silmas takte, mitte polkasid, professionaalne kretinism, nagu ta ise muigab.
Vahepeal jõuab kohale ka vanker koos kahe hobusega.
Ja läheb lahti! Tantsutallad astuvad pika sammuga vankri taha, et läbi tantsida esimesed umbes 200 meetrit teatetantsust.
Päike sirab, sääsed piiravad, tuuleõhku pole suures kuumuses ollagi ja legendaarne tantsujuht ja -looja Maie Orav hüüab noortele vankri pealt: «Ei ole hullu midagi, Tallinnas on tantsupeo ajal 34 kraadi sooja!»
Paarsada meetrit läheb kui lennates ja juba nurga taga ongi ootamas järgmine rühm, TTÜ Tartu kolledži tantsijad. Kohtumiskohal tantsitakse mõned korrad kaerajaani, siis astuvad Tantsutallad eemale ning lehvitavad kaugusesse kadujatele.
Mõned TTÜ neiud on õite hädas – selga on pandud laiad punased seelikud, mis partnerite hoogsate tiirudega vöökohani üles lendavad.
Mõned ettemõtlejad on pannud alla pikemad retuusid, kuid enamik on need palavust peljates ära põlanud. Ja nii ongi esialgu nende tähelepanu rohkem seelikute allsurumisel kui tantsusammude jälgimisel.
Järgmisesse vahepunkti jõudes selgub aga, et vahepealt on üks meesterühm teadmata kadunud ja hoogu maha võtmata kihutatakse tantsusammul veel paarsada meetrit.
Tundub, et sadakonnast tantsijast on kõige lustilisemad kohalikud noormehed, kes liigituvad «kaerajaani armastajateks» – tantsimisest ei tea tuhkagi, aga pealehakkamist on igaühel kolme eest.
Oskusteta, kuid rõõmuga
Kaerajaaniga saavad noormehed enam-vähem hakkama, kuid vahepealsete tantsude ajal saab tantsusammudest rütmiline tolmu üleskeerutamine. Orav loeb neile vankrist samme ette, et ikka kand ja varvas, kand ja varvas.
«Kand ja varvas, üks, kaks, kolm. Kand ja varvas, üks, kaks, kolm. Nänänäänäänänää nänänäänäänänää!» laulavad poisid kaasa, ise küll jalgadega hoopis midagi muud tehes.