Meenutades Helju Valsi

Helju Vals Postimehe Tartu maja rõdul mais 1999. Foto: Ain Protsin

Keelenaine Helju Vals 1.3.1929–31.5.2011 Meenutame...

Mart Kadastik:

Grammatik võid olla, stilist pead olema, kirjutas Helju Vals pool aastat tagasi ilmunud keelehooldekogumikus «Ei päevagi kirjareata». Helju ei allutanud keelt lauseõpetusele – tema keel oli meeleline. Ja kuivõrd meeled on igal inimesel ainuomased, siis nägi Helju keele kasutamises eelkõige kasutaja isikupära väljendust. Just seda Helju ootaski ajalehtnikelt.

Helju kõrvakuulmine polnud kuigi hea, mistõttu kõik toimetusesisesed väitlused temaga olid alati jõulised ja avalikud – neid võis kuulda ehk isegi Raekoja platsil. Seevastu kirjutatud sõnadega silmitsi olles austas ja märkas Helju pisimaidki nüansse, pooltoone, varjule jäetud mõtteid.

«Keel on avalikuks saanud mõistus,» kirjutas Carl Robert Jakobson. «Siit järeldub, et avalikuks saada ei saa see, mida pole olemas,» lisas Helju Vals.

Helju ei sallinud rumalust, mida ta leidis võõrapärasustega eputamises (GoBus, cafe-lounge) või moesõnade pildumises (Kas 2010. aastale on alternatiivi? Meid ootavad ees uued väljakutsed, prokuratuuril tuleb tõsiselt peeglisse vaadata). Kõige enam vaimustus ta loomulikust ja lihtsast eesti keelest, mida vürtsitavad peened pilked, mõõdukas sõnamäng, elegantne huumor.

Seesugune oli Helju keel ja seesugune oli ta ise, justkui tõestuseks, et inimest ei saa tema keelest eales lahutada. Helju oli stiilne, ühtaegu keeleline ja meeleline. Ta oli kirglik, kõiges. Võib-olla seepärast kohtleski ta toimetuses mehi paremini kui naisi – vähemalt mulle tundub nii – ning pilkas feministlikku piiratust keele võrdõiguslikustamises («Proua esimees!»).

Aga ka soositud meeskirjutajail ei paitanud Helju pead. Ta ei teinud kellelegi hinnaalandust. Helju hinnangud – nii kiitvad kui laitvad – ajakirjanike kirjatööle olid otsekohesed ja õiglased. Nendega lihtsalt pidid arvestama. Ka mina. Viimati veel kuu aega tagasi, kui Helju jättis paberilehekese oma märkusega mu töölauale.

Kellele või millele toetuda nüüd, kui neid märkusi enam kunagi ei tule?


Vahur Kalmre:

Helju ei tulnud kunagi toimetusse märkamatuna. Kui Helju tuli, oli teda kogu toimetus täis. Mitte ­ainult sellepärast, et kehvavõitu kuulmine sundis teda ennast ja ka teisi tavalisest kõvemini rääkima. Pigem ikka sellepärast, et kui Helju tuli, oli tal kõigile midagi öelda. Ja mitte ainult öelda, vaid ka anda.

Igavesti keelenaiseks (Helju ise tahtis, et teda nii kutsutakse) jäänuna olid tal alati kaasas ajaleheväljalõiked, kuhu ta oli peale kirjutanud parandused ja täiendused, aga ka kiitused. Et selline käimine oli ka viimastel aastatel Postimehe Tartu toimetuses kindlasti iganädalane, osati teda ja tema märkusi oodata.

Mida paremat saab veel ajakirjaniku töös olla: sa tead, et sinu tööd loetakse lausa punase pliiatsiga.


Jüri Valge:

Helju tundus olevat igavene ning seetõttu on lausa kujuteldamatu, et teda pole. Väike suur kivikõva keelenaine. Niisugune, kelle taolisi eesti keelele on vaja. Heljuga Postimehe või ülikooli ees tänaval kokku juhtudes oli järgmisele üritusele hilinemine kindel. Ikka tahtis ta keelest rääkida ja lühidalt ta seda teha ei saanud.

Tõsi, viimasel ajal tuli vahele ka tervisejuttu ning aasta (või kaks?) tagasi rääkisime keset Rüütli tänavat pikalt roosist, mille kõige halvem mõju ja tagajärg oli see, et Helju ühele keelekoosolekule ei saanud tulla.

Oma jutuga võis ta pealiskaudsemad kuulajad ära tüüdata. Eks ta isegi ütles, et on rohkem kirjutaja tüüp. Ka tema kirjatükke tuli mitu korda lugeda, enne kui mõte pärale jõudis. Kohati tundub mulle siiamaani, et valsilikku loogikat mõistis vaid Vals ise. Aga tühja sest loogikast! Mitte keegi ei ole mitte kunagi saanud kahelda selles, et kõik Helju öeldu ja kirjutatu teenis algusest lõpuni eesti keelt. Kuni täika kaitsmiseni kirbuturu vastu.

Loomulikult käis Helju lend Emajõe-äärsest täiturust kõrgemalt. Keeleseaduse kohta – mille kõik kompromissid talle põrmugi ei meeldinud – ütles ta lihtsalt: «Muutke see asi ära!» Ei tahtnud ta midagi kuulda koalitsioonilepingutest, riigikogu kodukorrast, normitehnikast ega rahvusvahelistest arvamistest. Muutke ära – ja kõik!

Helju võis ka eksida. Aga ta tunnistas vea üles ja parandas selle. Ta oli vastu Tartu keelehooldekeskuse loomisele selle praegusel kujul. Ei muust kui soovist keel rahvale lähemale tuua. Eks keskus seda teegi ning Helju – taibanud sedagi viisi eesti keelele kasulik olla – andis alles detsembris keelehooldekeskuse viienda raamatukesena välja oma kogumiku «Ei päevagi kirjareata». Jõudsime siiski, võib nüüd nukralt ohata.

Säilitan Helju 1. veebruaril 2011 mulle kirjutatud kirja. See lõpeb nii: «Siiski – püsime veel sadulas, härrased!» Paraku ei püsi enam. Sadul sõitis eest ära. Ja sellest on ütlemata kahju.


Stepan Karja:

Algaja ajakirjanikuna (eelmise sajandi kuuekümnendate aastate keskpaigas) meenub Helju julgus tõmmata artiklite alguslausetest maha partei ja valitsuse hüüdlauseid, üleskutseid ja «klassikute» tsitaate. Kirjatöö autoriks võis olla tähtis tegelane partei või nõukogude organitest. Kuidas ikkagi võib nii tähtsale osale kriipsu peale tõmmata?

Mõned keeletoimetaja kerges ärrituses öeldud selgitused sundisid kuulama ja peagi taipasin, et tähtsate lausete asjas ilmutasid ettevaatlikkust ka kogenud tegijad – kui Helju pidi taas selgitama: «Loosungis ei ole uudist. Kohe alguses peab saama aru, millest või kellest tuleb jutt ja milles peitub ­uudis.»

Esimesel tööaastal tõmbas Helju maha rohkesti semikooloneid ja asendas komad punktidega. «Lugeja ei pea otsima, kus lause lõpeb ja kuhu keerutustega välja jõuab. Tekst peab olema selge ja lihtne.» Aga Olev Anton võib sõnadega mängida, miks teised ei või, võtsin julguse vastu vaielda.

Helju soovitas kolleegi lugusid tähelepanelikult lugeda, ja peaksin sealt leidma, et neis polegi stiili pärast keerutamisi, enamasti lühikesed lihtsad laused. Ei võinud teist matkida, seepärast võtsingi käibele põimlauseid semikoolonitega. Aga trükki ei jõudnud.


Väino Koorberg:

Kui mõtlen Heljule, tuleb esimesena meelde ta sitkete käte kõva kallistus, läks ta siis oma võimlemistrenni või juba tuli. Kõiki toimetuse poisse – nädalalehe Kuller lapsemeelse pere meeskodanikke võis solvamata poisteks kutsuda – armastas ta «ahistada», nagu ise ütles.

Tüdrukutega oli teine lugu. Üldjuhul ei olnud eevatütred tema juures heas kirjas. Nemad nägid vett ja vilet, ja ainult parimad – need, kes mitte üksnes komad õigesse kohta panid, vaid ka muidu tõestasid, et neil midagi kõrvade vahel on – võeti omaks. Parimatest parimaid ta armastas ja see armastus näis olevat igikestev. Seda saatsid hoolikalt valitud sõnadega käsitsi kirjutatud kirjad ja kaardid, mis postkasti potsatasid. Ja rõõmus röögatus igal kohtumisel.

Pole lihtne töötada endast kolm korda nooremate kabajantsikutega, kes kasutavad veidraid väljendeid nagu «Tampa Bay Lightning» (kas poleks mitte sobilikum «Tampa Bay Lightja?») või toovad su kätte loo, millise auto tagaistmel on kõige parem seksida.

Ja ehkki ka mina esialgu pelgasin oma neitsiliku käsikirjaga Helju laua juurde minna – oi seda tänitamist käänamisvea või puuduva koma pärast! –, jäid keele- ja meelereeglid just nõnda paremini meelde.

No kuidas sa siis ei mäleta, et peab kirjutama «emigreerib» ja «finišeerib», mitte «emigreerub» ja «finišeerub», kui Helju on ekstra meiesugustele kasutusse andnud tüüpsõna «onaneerima»? Ise muigelsui küsides: «No kuidas saab siin olla enesekohane tegevus? Mis asi saab onaneeruda?!»

Ega meie võlgu jäänud. Esitasime krutskiga küsimuse vastu: Eestis on kaks linna, mille nimi on mitmuse osastavas. Üks on Pärnu ja teine...? Helju mõtles minuti. «Eee… eee…» Siis lõi naeratus üle näo särama: «Ahaa! Lühike i-osastav!»


Ivi Drikkit:

Kui peaksin kirjutama kirjandi Heljust minu ja meie kodulehe elus, oleks valida kaks teed: kas naerutada lugejat ekstravagantsete etteastete, temperamentsete riidude ja kirglike vaidlustega või kujutada teda eesti keelele andunud inimesena, kes on kirjutanud lugematul hulgal artikleid, kokku pannud raamatuid, saanud auhindu ja ordeni keelepõllu harimise eest.

Oh jaa, mida Helju arvaks sellest keelepõllu harimisest... Kulunud, halb eestipärasus ehk isikupäratus, ühesõnaga mage. Kunagi kurjustas ta sellepärast, et näitlejad ei esine enam laval, vaid tänu ajakirjanikele üksnes lavalaudadel, teinekord võttis ette libasõnad, siis paljastas verbaalhuligaane...  

Heljul on alati olnud palju öelda, ka viimastel aastatel ja isegi viimastel päevadel.

«Helju tuli,» anti meie toimetuses lauast lauda märku, aga seda polnuks tarviski – Helju tulek oli niigi kuulda, sest ta asus kohe asjaga pihta.

Peos märkmeleheke, liikus ta ühe juurest teise juurde, juhtides tähelepanu, tunnustades ja tihti ka pahameelest turtsudes. Sedaviisi leidsid kajastust meie keelevastased eksimused, ebasoovitavad suundumused, aga ka üksikud märkimist väärt saavutused.

Arvamustoimetajana suhtlesin temaga, lugude kirjutajaga, viimasel ajal ehk rohkem kui teised ja teadsin, kui tähelepanelikult ta jälgis noori ajakirjanikke. Kunagi ütles üks kolleeg, et Heljul on koeranina – ta tunnetab täpselt, mida keegi tunneb või mida endas peidab. Ise on Helju öelnud, et otsib inimestes sisu. Oma leidusid ta ei jaganud, aga sisu avastamise märgiks võis olla ka kellegi artikli väljalõige, punane ring ümber paari sõna.

Kiitusega oli Helju siiski pigem kitsi, kuid läinud reedel kiitis ta Ülejõe pargi hoonestamise üle vaielnute kirjatükke – eranditult kõiki. Ja siis lisas: «Sellel aastal komplimente enam ei tule!»
Ei komplimente ega kriitikat. Aga aitäh olnu ja öeldu eest.


Raimu Hanson:

Mul on kahju, et Helju Vals on surnud. Kurb küll, aga midagi pole parata, me kõik oleme surelikud. Kuid ainult üksikud meist jätavad endast maha nii särava jälje, nagu on tema jätnud.

Kohtusin Heljuga esimest korda 1970. aastate lõpul, paar aastat enne seda, kui toimetuses ametlikult tööle asusin. Tudengil oli vapustav näha oma käsikirja, mis pärast keeletoimetaja pliiatsi alt tulekut oli kirju nagu ussitanud kapsaleht. Ent parandustele lisaks jagas Helju sõbralikult selgitusi, miks on vale kirjutada nii ja õige naa.

Teade Helju surmast jõudis minu kõrva tunnike pärast seda, kui olin läbi lugenud Mihkel Muti mälestuste värskeima köite peatüki «Toimetaja elukutsest». Memuarist märgib tabavalt, et toimetaja aitab autoril jõuda selleni, mida kirjutaja on taotlenud. «Harilikult pole autor käsikirja üle andes oma eesmärki sajaprotsendiliselt saavutanud,» kirjutab Mutt.

Seda lugedes meenus mulle Helju. Ja meenus ka tema toimetuses käik mai teisel nädalal. Tõusnud neljandale korrusele, juhtis 82-aastane keelenaine reipalt mõne mu noore kolleegi tähelepanu nende stiilivigadele. Eelmisel korral oli ta mulle öelnud, et ma kasutan liiga palju mine-vormi. Jätsin meelde. Nüüd ei kasutanud ühtki sedasorti sõna. Aitäh, Helju!