Õige taim pakub ka südamerahu

RMK Tartu puukooli müügiaia juhataja Aime Närska soovitab heledaleheliste hostadega luua pimedale vanale kalmistule värvilaik. Hostadest võib hauaplatsi ümber teha ka nägusa heki. Paraku tuleb hostade puhul arvestada sellega, et need meeldivad tigudele. Foto: Margus Ansu

Pühapäeval oli ilm üsna kõhe, aga tol päeval Pärnu lähistelt Tartusse sõitnud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Tartu puukooli müügiaia juhatajale Aime Närs­kale jäi silma, et surnuaiad olid rahvast täis. «Eesti inimene tahab oma hauaplatsi eest ise hoolitseda, selleks tööks naljalt teenust ei tellita,» märkis Aime Närska.

Sama on tähele pannud Alatskivi vallas Tõruveres elav aednik-aiakujundaja Piret Pihtjõe. «Nüüd on hakatud tellima ka kalmukujundust ja -haljastust, aga võrreldes aiakujundusega kutsutakse meil asjatundjaid kalmistule veel vähe appi,» ütles ta.

Aga nõu küsitakse küll palju: mida istutada varjulisele vanale kalmistule, mida panna kasvama päikselisse kohta ja mida valida kalmule sel juhul, kui seal ei saa sageli käia. Kirevas taimeilmas on lihtsaid ja tõhusaid lahendusi palju, kinnitavad aednikud.

Toredad rohelised vaibad

Enne taimede soetamist soovitavadki aednikud selgeks teha, kas hauaplats asub varjulises, poolvarjulises või päikselises kohas, missugune on seal pinnas ja kui sageli saab surnuaial platsi hooldamas käia. Kui need asjad on klaarid, võib hakata tegutsema.

Kauguse või ajapuuduse tõttu harva surnuaiale jõudvatel inimestel soovitavad Aime Närska ja Piret Pihtjõe mõelda pinnakattetaimedele, mida meie kalmistutel ka üha rohkem kasutatakse.

Muru võiks ajahädas või kalmistust kaugel elav inimene hauaplatsil vältida, sest ilusa tulemuse saamiseks tuleb seda kord nädalas niita. Aime Närska kattis Pärnumaal Uulu surnuaias varjulises kohas puhkava ema kalmu hoopis metsast toodud samblaga. «See on küll keeruline ettevõtmine, aga võimalik,» julgustas Aime Närska. «Tu­leb vaid turvas alla panna ja natuke vaeva näha.»

Piret Pihtjõe lisas, et kui juba vedada turvast surnuaiale, siis võiks sinna istutada näiteks kultuurpohla, millest võib teha madala heki.

Tänuväärsed, nägusad ja üha menukamad on 10–15 sentimeetri kõrguseks kasvavad pinnakattekadakad.

«Sabiina kadakas läheb väga kõrgeks ja hakkab laiutama,» ütles Aime Närska. «Aga erinevad pinnakattekadakad jäävad madalaks ning nende pluss on see, et nad ei lase umbrohul endast väga läbi kasvada.»

Piret Pihtjõe soovitas nii varju kui päikse kätte vastupidavat siberi valdsteiniat, mis meenutab kollaste õitega maasikat. Varjulises kohas võib hauaplatsi katta väga ilusa lehega hariliku metspipraga, millele võib värvilaigu lisada heledaleheliste hostadega.

Tänuväärne taim on ka meie surnuaedade vana tuttav, vaibana maad kattev väike igihali. «Aga ettevaatust, väike igihali hakkab kiiresti laiutama ja varsti on see ka naabrite hauaplatsil,» hoiatas Piret Pihtjõe. Sellepärast tuleks see taim istutada piirde sisse.

Miks mitte väike roos!

Päikselises kohas vajavad vähe hoolt vaipsasik, lillade õitega hall nelk, varretu nelk, liivateed, kobarkivirik, mägisibulad, alpi kortsleht ja dalmaatsia kurereha. Ka passivad sellisesse paika kukeharja madalad liigid ja isegi viletsal maal hästi edenev pisut pikemat kasvu kaunis kukehari.

«Ja miks mitte üks väike roos, see oleks väga kena,» lisas Aime Närska. «Väikeste õitega miniroosid ja pinnakatteroosid on väga tänuväärsed, need õitsevad kaua. Aga meie inimesed ei söanda roosi kalmistule viia, sest seda peetakse puhtalt kultuurlilleks.»

Kuigi püsikud on kalmistul kenad, kindlad ja kokkuvõttes ka odavamad kui vaid ühe suve õitsvad taimed, ei jäta eestlased naljalt hauaplatsile istutamata ka suvelilli.

Varakevadel pistetakse mulda võõrasemad, mis aga varsti inetult välja venivad. Võõrasemad õitseksid ilusti kaua, kui neid tagasi lõigata, õpetas Aime Närska. Kenad õitsejad on ka tageetesed ja daaliad, aga paraku meeldivad need tigudele.

Meie surnuaedade suvine valitseja oli ja on vaieldamatult nii suure kui tillukese õiega begoonia, mis õitseb vapralt nii varjus kui päikeses sügiseste külmadeni.

«Mulle meeldib surnuaias lihtsus,» võttis Aime Närska jutu kokku. «Kui oleme suures leinas, püüame lahkunule anda veel viimast, mis on meie võimuses. Aga ka sellises olukorras tuleks mõelda, mis saab kalmust näiteks kolme, kümne või kolmekümne aasta pärast – kas me suudame seda kohta ka siis ilusana hoida?»

Sada korda mõõda, üks kord lõika

• Kui soovite kalli kalmule istutada mõne puu või põõsa, küsige asjatundjalt alati järele, kui suureks see kasvab. Näiteks torkav kuusk ehk rahvakeeli saksa kuusk on väiksena küll kena, aga ühel päeval võite sellega püsti hädas olla: suur puu varjab hauaplatsi ära, sinna ei saa enam kedagi juurde matta ja kõigele lisaks prügitavad suured puud kalmu üsna kõvasti.
• Samal põhjusel juurige oma hauaplatsilt juba väiksena välja tammed, vahtrad ja pihlakad, mis on seal ise kasvama hakanud. Suuri puid on kalmistult keeruline maha võtta ja alati ei pruugi linna dendroloog selleks luba anda. Pealegi on kalmistul puu mahavõtmine väga tülikas ja kõigele lisaks tuleb platsilt välja juurida ka känd ning see on ikka päris raske töö.
• Ärge istutage kalmistule taimi, mis ajavad teistele platsidele juurevõsusid või paljunevad seemnetega. Sellised laiutajad on näiteks sirel, hõbepuu, lumimari, väike igihali, piibeleht ja valge kukehari.
• Kallis graniitkillustik ei ole surnuaial hea pinnasekate, sest seda on väga raske lehtedest ja umbrohust puhas hoida. Umbrohu vastu ei aita seegi, kui panete killustiku alla kile või geotekstiili, sest killustiku vahele koguneb kiiresti pinnast, kuhu kinnitavad oma kanna umbrohuseemned.
• Uurige alati järele, missugused nõuded kehtivad kohalikul kalmistul, nii pääsete hilisematest sekeldustest.

Allikad: aednikud Aime Närska ja Piret Pihtjõe, Tartu linna asutuse Kalmistu juhataja Aime Pärna