Annelinna gümnaasiumi direktori Hiie Asseri kabineti eesruumis kostab eestikeelset jutuvadinat ja korraldusi hoolimata päevast ja ajast. Vene lütseumis võtab ajakirjaniku vastu direktori sekretär, kes räägib samuti peaaegu aktsendivabas eesti keeles.
Maikuus, kui Jüri Sasi veel abilinnapea ametis oli, ütles ta, et põhimõtteliselt on mõlemad koolid seaduse täitmiseks ehk 60 protsendi ulatuses eestikeelsele õppele üleminekuks valmis. Ta lisas, et kõige rohkem pelgavad uut olukorda ehk lapsevanemad, sest kardetakse, et laps võõrdub emakeelest.
Sasi selgitas, et Annelinna gümnaasium on teinud tõhusat keelekümblust varsti juba paarkümmend aastat ning et keelekümblus tähendab selles koolis seda, et lapsed õpivad paljusid aineid eesti keeles juba algklassidest saadik.
Vene lütseumis on olukord natuke teine. See kool ja selle eelkäijad on hoidnud venekeelses õppes üsna ranget joont. Aga vene lütseumgi olevat eesotsas oma direktori Alina Braziulienega optimistlik. Nad on lahendanud olukorra nii, et õpetavad gümnaasiumi esimesel aastal õpilastele kõigepealt eesti keele selgeks ja alustavad eestikeelsete ainekursustega alles gümnaasiumi teisel aastal.
Kirglikud juhid
Hiie Asser ja Alina Braziuliene on mõlemad emotsionaalsed kirglikud koolijuhid. Nendega rääkides ei tõuse aga kordagi teemaks see, kas eestikeelne õpe vene gümnaasiumis on õigeaegne või mitte, kas nad saavad hakkama või mitte. Muidugi on see vajalik ja muidugi saavad nad hakkama. Sest ilma eesti keelt oskamata on raske pääseda siinsetesse ülikoolidesse ning ilma eesti keeleta jäädakse hätta kohalikul tööturul.
Hiie Asser ja Alina Braziuliene seisavad igas mõttes oma õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate huvide eest ning on nii koostöövalmis, nagu riik iganes neilt nõuab. Nad seisavad samas ka selle eest, et nende koolid tulevikuski püsiksid ega lahustuks uutes reformides.
Vene lütseumi direktor Alina Braziuliene vaatab eesti õppekeelele üleminekut ka lapsevanema pilguga. Ta enda noorem poeg õpib seitsmendas klassis ja mure, kuidas poiss tulevikus gümnaasiumis hakkama saab, puudutab Alina Braziulienet otseselt.
«Ma kardan seda sama, mida mu kooli lapsevanemadki. Et kui laps peab hakkama õppima keemiat mitte enam oma emakeeles, vaid eesti keeles, kas siis see keemia saab üldse selgeks?» ütleb ta, ja kurdab, et lapse motivatsioon õppida võib väheneda, ta võib oma haridustee koguni katkestada. Või kui ta saab keemia selgeks kuidagi kolme eest, siis on see tase heaks riigieksami tulemuseks ja kõrgkooli astumiseks ikkagi liiga madal.
Braziuliene lisab, et näiteks ta vanem poeg õpib eesti gümnaasiumis, kuid noorem kardab eesti keeles rääkimist ja on väga tagasihoidlik suhtleja.
«Kui mõned arvavad, et laps ei taha eesti keelt õppida selle pärast, et talle ei meeldi olla eesti keeles edukas, siis see on küll täiesti vale seisukoht,» ütleb ta. «No kes ei tahaks olla edukas, kõik tahavad. Aga inimesed on erinevad... See on temperamendi küsimus ka.»
Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser märgib, et kuigi nemad on kakskeelset õpet arendanud palju aastaid, muutub nendegi jaoks alates sügisest palju. Seni võisid nad öelda, et keele valimine oli nende vabadus, uuest sügisest on see kohustus.
Asser usub, et tegelikult on nad esialgsest hirmust üle saanud, kõik läbi komponeerinud ning nii õpilaste kui õpetajate reageeringust näinud, et ületamatu see 60 protsenti ei ole.
Õpetajate valikul on Annelinna gümnaasium niigi juba pikki aastaid arvestanud sellega, et igas ainevaldkonnas peab olema keegi, kes suudab ainet eesti keeles anda.
Ja loomulikult on selles koolis hulk kakskeelseid õpetajaid. Samas ka vene taustaga pedagooge, kes peavad tõsiselt mõtlema, kuidas keelevahetusega toime tulla. Hiie Asser toob näite ajalooõpetajast, praegusest kümnenda klassi juhatajast, kes eelmisel sügisel otsustas koos oma õpilastega, et hakkab neile ajalugu õpetama eesti keeles.
«Sellest sai ilus, õppiva kogukonna näide, kus laste eesti keel oli algul isegi parem kui nende õpetaja oma. Lapsed ise treenisid oma õpetaja vormi,» räägib Asser.
Tosin tundi eesti keelt
Oma lahenduse leidis ka seni keelekümblusklassideta vene lütseum, kus nüüd gümnaasiumi esimesel aastal keskendutakse eesti keele õpetamisele ja alles järgmistel aastatel õpetatakse nõutavas mahus aineid eesti keeles.
«Ma ju ise olen vene koolis õppiva lapse ema, kes tahab, et ta laps õpiks gümnaasiumis,» selgitab direktor taas oma kahte rolli. «Ma tõesti ei saanud magada, kui ma mõtlesin, kuidas ta õpib, kuidas...»
Braziuliene ütleb, et idee on tegelikult pärit ülikoolidest, aga asja sai sellest tänu õppealajuhatajale Tatjana Kodasile ja metoodikanõukogule.
Eesti keele intensiivne õppimine 12 tunni ulatuses iga nädal hakkab välja nägema nii, et õpilased jagatakse keeletaseme järgi rühmadeks. Eraldi tunnid hakkavad olema igas rühmas nii kirjutamise, lugemise, kuulamise, rääkimise kui keele struktuuri tundmise õpetamiseks. Laste ees ei seisa tosin tundi nädalas mitte üks ja sama õpetaja, vaid neid on rohkem, ja igaüks vastutab oma õpetamislõigu eest.
Lisaks on üks päev nädalas planeeritud külalistega kohtumiseks, Eesti maa ja kultuuri tundmiseks ning keele igapäevaseks kasutamiseks.
Loodetavasti niisugune plaan toimib.
Alina Braziuliene ütleb, et nende kooli hoolekogu taotles gümnaasiumis algul vene keeles õpetamise jätkamist, lapsevanemad olid väga mures.
«Igale uuele asjale tekib paratamatult vastuseis. Ja inimesed peavad saama väljendada oma hirme,» sõnab direktor.
Ebakindel tulevik
Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser rõhutab, et tublist kakskeelsusest hoolimata eelistavad nemad jääda vene kooliks, kus on loodud kompetents õpetada eesti keeles, ja mitte vastupidi.
«Me õpetame vene keelt emakeelena ja meil on selleks üles ehitatud terviklik 12-klassiline kursus,» ütleb ta. «Seda ei tohi lõhkuda!»
Asser kardab väga neid tulevasi otsuseid, mis võivad jagada kooli põhikooliks ja gümnaasiumiks või segada gümnaasiumiosa eestikeelse kooliga või saata lapsed hoopis teise kooli.
«Üks asi, millest meie lapsevanemad ei ole loobunud, on, et me õpetame kvaliteetset vene keelt emakeelena esimesest kuni 12. klassini,» rõhutab ta.
Vene lütseumi direktori Alina Braziuliene soov on, et nende kool ja maja jääksid vene kultuuri oaasiks. «Ma ei saa kuidagi leppida sellega, nagu poleks venekeelsel haridusel väärtust,» ütleb ta.
Alina Braziuliene seisab oma lapsevanemate eest, kes on kooli küsitluslehtedele kirjutanud: palun säilitage venekeelne haridus, vaid siis usaldame me oma lapsed koolile. Sellest rääkides hakkavad direktori silmad pilkuma ja meeleliigutus võtab korraks võimust.
Ta kordab, et nende kooli õpilane vajab pärast põhikooli just sellist süsteemi, nagu nad nüüd on välja töötanud, sest need lapsed ei suuda koos eesti lastega võrdselt eesti gümnaasiumidesse astuda.
Usalduse krediit
«Ma tahan tänada meie lapsevanemaid ühe asja eest,» ütleb Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser lõpuks. «Et nad on uskunud riiki ja seda, mida riik on seadusesse raiunud, see tähendab eestikeelsele õppele ülemineku nõuet. Et nad on usaldanud ka kooli, et me suudame nende lastele garanteerida hea hariduse.»
Neid kahte asja: kooli valmisolekut riiklikke nõudeid täita ning lapsevanemate usaldust ei tohiks Hiie Asseri meelest väljaspool vene kooli tehtavate otsustuste puhul mitte kuidagi ignoreerida.
«Ma tahan öelda, et vene koolid ei ole lihtsalt liitmiste ja lahutamiste ning kinnisvara ökonoomsema kasutamise küsimus, see on kõikide eelmiste põlvkondade ja praeguse põlvkonna lapsevanemate usalduse küsimus,» ütleb ta.
Sel sügisel tahab Annelinna gümnaasiumis 10. klassi astuda umbes 65 ja vene lütseumi gümnaasiumiosasse umbes 50 õpilast.
Kaks töövihikut ees
Marina Tsukanova on Annelinna gümnaasiumis tänavu 9. klassi lõpetava tütre ema.
«Ta valdab eesti keelt hästi, inglise keelt niisamuti, talle keeled üldse meeldivad,» sõnab ema. «Ma ei muretse!»
Kõigil nii lihtne ei ole. Marina Tsukanova teab peresid, kelle lapsed võtavad eesti keele eratunde, ja peresid, kes seda teha tahaksid, kuid neile pole see taskukohane.
«Mul on aga sõbranna, kelle laps saab väga halvasti aru. Ta ei oska enda kohta eesti keeles isegi ankeeti täita, et kas ta on mees või naine,» räägib ta.
Marina Tsukanova ei arva, et tema tütre emakeel võiks jääda nüüd eesti keele jõulise õpetamise tõttu nõrgemaks. Küll aga arvab ta, et tema tütar võib võrreldes oma eesti eakaaslastega kaotada natuke inglise keeles, kuna kõikidele keeltele niipalju tunde koolis ei jätku. Ka kahetseb ta, et tütar hakkab ilmselt nüüd palju vähem vene keeles lugema.
Lõpuks märgib Marina Tsukanova, et kõik ei ole olnud tal oma tütrega sugugi nii lihtne, nagu praegu tundub. Tütar käis vene lasteaias ja kui kooli tuli, alustas ta Annelinna gümnaasiumis keelekümblusega kohe esimesest klassist.
«Me õppisime kodus korraga kahe töövihikuga. Kõigepealt matemaatika vene keeles selgeks ja siis eesti keeles. Siis kordasime üle. Nii kolm aastat,» kirjeldab ta. (TPM)