Perearstikeskuse ehitamise soovist on välja kasvanud huvitav ja vajalik diskussioon Tartu keskuse tuleviku üle. Tartu praegune elanikkond ületab sõjaeelset 1,7 korda, valglinnastunud elanikke arvestades aga pea kaks korda. Ülejõe pargi ja Kaubahoovi haljastuse likvideerimise järel oleks Tartu haljastus kehvemal järjel kui toona.
Tallinnas ei ole kordagi kavandatud Harjumäe, Lindamäe ja Schnelli pargi täisehitamist. Hoolimata investorite katsetustest püsivad ka Harju tänava ja Estonia teatri skväärid, mis on rajatud sõjas hävinud hoonete kohale.
Ka Pärnu ei kavanda Rannapargi likvideerimist, kuigi see «avaks linna merele» ja võimaldaks rajada eksklusiivse merevaatega (superkalleid) elamuid. Vastupidi, Rannapark läbis möödunud aastal noorenduskuuri koos paljude uute väikevormide rajamisega. Ehk tasuks tartlastelgi tutvuda suvepealinna saavutustega – disainerite liit hindas seda tööd teise preemiaga. Unustatud Ülejõe park aga metsistub iga aastaga. Treffneri ja Tuglase monumendi leidmiseks tuleks paigaldada viidad.
Nii Harju tänava skväärile kui ka Ülejõe parki tuleks paigaldada memoriaaltahvlid, mis räägiksid Teise maailmasõja purustustest ja varasemast hoonestusest.
Ülejõe park varjavat vaateid Emajõele. Madala ja keskmise veetaseme korral tuleb Emajõe hoomamiseks tulla kaldakindlustusele üsna lähedale, kaugvaatel näeme ainult vastaskalda hoonestust või parki.
Eskiisist kriitiliselt
Raekoja platsi ansambli taastamiseks peaks Kaarsilla amortiseerumise järel taastama Kivisilla. Raekoja platsi üks pärleid on Tartu linnaarhitekti Maximilian Roetcheri poolt 1877 Vabaduse puiestee nurgale projekteeritud Firenze stiilis Tartu esimene pangahoone.
Kahjuks takistavad Raatuse tänava poolt tulles selle hoone külgfassaadi nautimast kaks hiigelsuurt põõsast Kaarsilla alguses ja kiosk Emajõe paremal kaldal.
Nüüd märkused Tiit Silla eskiisi kohta.
Kavandatud hoonemürakad hävitavad pargi, alles jäävad mõnerealised puiesteejupid; fortifikatsiooniehitisi meenutavad kolmnurksed suletud siseõuega hooned ei taga tuuldumist ja vajalikku isolatsiooni.
Hoonetega (90 000 m2) seotud sõiduautode vasak- ja parempöörded vähendavad oluliselt Narva maantee läbilaskvust; Tartu ühe põhimagistraali, Narva maanteega ristuvate põiktänavate tihe samm ei vasta linnatänavate projekteerimise standardile.
Rahuldavas seisus pargi likvideerimine enne mahajäetud agulihoonetega Raatuse-Fortuuna kvartali hoonestamist ei kiirenda linna üldilme parandamist. Park ei lakka olemast praeguste puude kängumisega. Manhattani keskel paiknev 3,6 ruutkilomeetri suurune multifunktsionaalne Central Park rajati 1857. aastal, kuid on tänu uuendustöödele tänapäevalgi heas konditsioonis.
Kaaluda võiks kolme hoone ehitamist Ülejõe parki: Tartu Ülikoolile uus õppehoone või elamu Vene tänavale Oeconomicumi kõrval paiknevale tühermaale, perearstikeskus Võidu silla lähedal paiknevale parkimisplatsile, Atlantise amortiseerumisel samale krundile uus üldkasutatav hoone.
Raatuse tänava sihil võiks olla mõni endisaegset tänavaruumi markeeriv hoone.
Paistab, et pea kõiki väitlejaid häirib kohviku(te) puudumine Ülejõe pargis. Kui Emajõe paremal kaldal on vaadeldaval lõigul üle 20 toitlustusasutuse, no miks ei võiks siis vähemalt üks paikneda jõe vasakul kaldal?
Tartu linnakeskus
Osa diskuteerijaid ajab segi mõisted kesklinn ja linnakeskus. Kesklinn (180 ha) on üks kindlate piiridega määratletud Tartu linnaosi.
Linnakeskus (central business district ehk CBD, city centre, vahel ka downtown) on konkreetse planeeringuga määratud ala, mida iseloomustavad suur hoonestustihedus, kaubandus-, panga-, büroo-, haldus-, meelelahutus-, toitlustus-, parkimis- jt üldkasutatavate hoonete suur tihedus ja suhteliselt väike elanike arv (nt Londoni keskuses ainult 10 000).
Linnakeskus on hästi kättesaadav nii ühistranspordi kui ka sõiduautodega. Sõiduauto kasutajate hulka reguleeritakse parkimistariifiga. Tänapäeva linnakeskustes on palju jalakäijate tänavaid ja väljakuid.
Minu arvates on Tartu keskus järgmiste tänavate-sildadega piiritletud ala: Kaarsild, Vabaduse puiestee, Gildi, Ülikooli, Kitsas, Akadeemia, Tähe, Lille, Soola, Turu, Väike-Turu, Turu sild, Pikk ja Raatuse.
Keskuse laienemine Emajõe vasakule kaldale ja Annelinna poole on tingitud asustuse raskuskeskme nihkumisest ida suunas. Keskuse pindala on umbkaudu 64 ha ja see moodustab 1,7 protsenti linna pindalast.
Suur osa Tartu keskusest on hoonestatud sobivate hoonetega: raekoda, ülikool, haridusministeerium, kaubamajad, Plasku, Tasku, Ahhaa, Aura, Vanemuine, bussijaam, kohtumaja, TÜ raamatukogu jt. Juba praegu asub sellel alal viis mitmekorruselist parklat.
Keskus saaks tunduvalt laieneda Pika-Raatuse-Fortuuna kolmnurgal. Praegu on see ala paljude ubrikute tõttu üks inetuimaid. Kaugemas tulevikus võib kõne alla tulla jalakäijate silla ehitamine Emajõe kurvilisemal kohal. Pikk tänav tuleks pikendada Narva maanteeni, siis jääksid Raatuse ja Fortuuna tänav keskust teenindavateks tänavateks.
Vasakkaldal paikneva keskuse väljaehitamine (alustades arhitektuurikonkurssidest) võiks alata kohe, kui on kinnitatud Tartu keskuse (mitte kesklinna) üldplaneering. Keskuse territoriaalseks reserviks on Annelinna kanal, mida vist kunagi ei hakata kasutama sõudmisvõistlusteks.
Selline arenguvisioon ei nõua kesklinna parkide kaotamist.
Miljon ruutmeetrit
Just nii mitu ruutmeetrit elamispinda peaks Tartus ehitatama, et 50 aastaga järele jõuda Helsingi nüüdsele tasemele. 2007. aastal oli Tartus ühe elaniku kohta elamispinda 26,4 ja Helsingis 35 ruutmeetrit.
Tagasihoidliku arvamuse kohaselt amortiseerub 50 aasta jooksul Tartus ligi viis protsenti elamispinnast. Seega tuleks aastas ehitada keskmiselt 20 000 ruutmeetrit ehk umbes 250 eluruumi. On seda vähe või palju? Meenutan, et ajavahemikul 2002–2007 ehitati Tartus keskmiselt ühe aasta jooksul 60 000 ruutmeetrit elamispinda (siia hulka ei ole arvestatud Tartu lähivaldades ehitatut).
Mitmed diskussioonis osavõtnud on küsinud, kust tulevad need uute eluruumide vajajad. Tartu areng lähema 50 aasta jooksul võib kulgeda järgmiselt.
Eesti elanikkond ei kahane, sest elujärje paranedes muutub Eesti ahvatlevaks migreerumiskohaks paljude riikide elanikele, kes korvavad väikest iivet ja Eestit hüljanud kodanikkonda. Eesti muutub linnastunud riigiks, st linnaelanike osatähtsus suureneb 70–80 protsendini (S. Jauhiainen, ML 10.03.11). Tartu linnaelanike arv püsib 100 000 ringis, kuid liikluse, töökohtade, hariduse ja teeninduse puhul tuleb arvestada ka lähivaldade elanikega. Seega suureneb koormus linna süsteemidele.
Autostumise tase on praegu üliõpilaste tõttu suhteliselt madal – 400 sõidukit tuhande elaniku kohta, aga see võib kasvada umbes 450ni. Elatustaseme paranedes suureneb aastas ühe auto keskmine läbisõit, mis masu ajal oli pärsitud. Kergliiklusteede ehituskava täitmise järel võib jalgratturite osatähtsus linnaliikluses soojal ajal suureneda 5 protsendilt 10–12 protsendile. Valminud Tartu ringtee pidurdab (heal juhul vähendab) liiklussageduse kasvu ringtee sisse jäävatel tänavatel. Trammiliini ei tule.
Kindlasti vajab Tartu pikaajalist arengukava (20–50 aastat), et selle põhjal hakata toimima juba lähitulevikus.
Samal teemal: Holmi pargiala taashoonestus, TPM 27.04, 03.05, 05.05, 10.05, 17.05, 20.05, 23.05, 25.05.