Hiiglaslik lillepeenar püüab pilke

Anne 1 kortermaja taha 40 aastat tagasi rajatud lillepeenar on aastatega aina suuremaks kasvanud. Ligi sada meetrit pikk peenar võtab enda alla umbes 500 ruutmeetrit. Foto: Margus Ansu

See on ainulaadne, teist nii suurt lillepeenart Tartus kindlasti ei ole, iseloomustab linna haljastuse peaspetsialist Inga Kiudorf Anne 1 kortermaja ees juba nelikümmend kolm aastat möödujatele silmailu pakkunud haljasala.

Legendaarse peenra ajalugu ulatub aastasse 1967, kui 31. detsembril kirjutati alla maja valmimisaktile. «Ikka selleks, et saada rändpunalippu. Põrandaid siis veel ei olnud, elektrit ja gaasi ka, aga järgmise aasta 25. jaanuaril saime juba sisse kolida,» meenutab sellest ajast saadik majas elanud pensionär Elle Kenusar.

Teiste hulgas õnnestus viiekorruselisse 120 korteriga majja saada omale eluase äsja pensionile jäänud Emilie Petersonil, kes lõi järgmisel kevadel maja taga labida mulda ja istutas sinna esimesed lilled. «See peenra asi hakkas kohe pihta. Alguses oli kitsam, aga pärast läks iga aastaga järjest laiemaks ja laiemaks,» kirjeldab Kenusar, kelle mälu järgi lasi majavalitsus toona tuua peenra jaoks ka paar koormat musta mulda.

Ühe inimese elutöö

Kas esimesed istutatud taimed olid astrid või mõned muud aialilled, jääbki saladuseks, sest Miili, nagu majarahvas teda siiani hüüab, lahkus meie  hulgast juba üle 10 aasta tagasi. Oma eluajal hooldas ta aga hiigelpeenart ligi 30 aastat peaaegu üksinda. «Ta oli väga töökas ja võttis seda nii südamega. Käisin tal kord abis taimi harvendamas, aga tema ikka ütles, et las see veel olla ja las see veel olla,» lausub Kenusar.

Samad sõnad ütleb Miili kohta pensionär Eva Koop, kes elab kuulsa lillepeenraga majas samuti selle valmimisest peale. «Ta ei tahtnudki, et keegi teda segama tuleks ja ega ta kastmisvoolikut sinu kätte ei usaldanud,» ütleb vanadaam, kes viimased kümme aastat on olnud üks neist, kes on peale Miili lahkumist lillede eest hoolitsenud.

Nüüdseks on kuulus lillepeenar ligi sada meetrit pikk ja pea viis meetrit lai. Selleks, et saada kõikidest seal kasvavatest sortidest ja liikidest täpne ülevaade, tuleks kohale kutsuda tuntud botaanik Urmas Laansoo, sest kokku võib neid olla julgelt üle saja.

Tavasilmale on äratuntavad võõrasemad, pojengid, nelgid, moonid, tulbid, karikakrad, iirised, margareetad. «Lupiin, keisrikroon, nõianõgesed, viltleht,» loetleb Kenusar nimekirja pikemaks. «Ja see on kukehari, mis õitseb meil lume tulekuni välja.»

Enamik lilledest on püsikud, kuid mitte ainult. Kenusari sõnul korjati sügiseti lilledelt alati ka seemneid ja jagati kõrvalmajadelegi. «Tol ajal olid lilled ju odavad ning igaüks tõi sealt, kust sai,» selgitab pensionär ning meenutab juhtumit, kuidas üks korterisaaja tõi oma eelmise maja aiast kaasa kibuvitsapõõsa. Viimane hakkas aga jõudsalt paljunema ja trügis hoogsalt peenrast välja. Miili aga ei lasknud midagi puutuda ning põõsad võeti välja alles pärast vanaproua surma.

Aastate jooksul on peenar saanud ka tublisti tunnustust. Näiteks 1999. aastal pälvis see Kauni Kodu konkursil korterelamute kategoorias esimese ja järgmisel aastal teise koha. Just Eva Koop oli see, kes tookord aukirja vastu võtmas käis. 2004. aastal andis Tartu linn lillepeenrale eripreemia. Emilie Petersoni rajatud ja hooldatud lilledest kirjutati aga juba nõukogude aja lõpul ajalehes Edasi.     

Varakevadest hilissügiseni õitsev peenar on aastate jooksul langenud ka rüüstamiste ohvriks. «No ikka varastavad. Sellel samal iirisel olid just hiljuti varred ära murtud,» osutab Kenusar peenrale. Tavaliselt juhtub see enne emadepäeva või koolilõpetamise ajal. Viiakse kingituseks pruudile, emale, lapsele. Inimesed kõnnivad mööda ja arvavad, et see on kõigi oma. Samuti on torustike ehituse tõttu tulnud peenar kaks korda niisama hästi kui uuesti rajada.

Käib üle jõu

Nüüdseks on pikk lillepeenar jagatud ära sektsioonide peale, aga ikka kipub selle hooldamine majarahvale veidi üle jõu käima. «Noored ei taha ega viitsi enam. Eks ta ikka võtab omajagu aega ja vaeva. Terve elu on ju siin songitud,» tõdeb juulis 79-aastaseks saav Koop, kuid lisab, et positiivset on ikka rohkem olnud. «Igast lillest on rõõmu, kui ta õitseb. Ja kui paljud on siin vaatamas käinud.»

Kauaks peenar veel kevaditi õitsele lööb, ei julge vanaprouad pakkuda. Et jõud üle käiks ja hooldamine kergem oleks, otsustati viimasel ühistu koosolekul peenar osaliselt kitsamaks teha. «Kui meie generatsioon ära kaob, siis ma kardan, et kaob ka peenar,» ütleb Koop, kuid loodab vastupidist.