/nginx/o/2011/05/30/604588t1hb435.jpg)
Tartu rattaralli kuulutati juba mullu Eesti suurimaks kiirabioperatsiooniks. Polnud teisiti ka tänavu. Mitte sellepärast, et see oleks kõige eluohtlikum ettevõtmine – see näitas, millisel tasemel oli meditsiiniteenistuse valmisolek.
Rattarallil vajas abi poolsada sõitjat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljas oli kaheksa autot koos brigaadidega, lisaks olid meedikutega varustatud kõik teeninduspunktid, kaks lõpubussi ning finiši- ja stardiala.
«Töö mahu poolest oli tavapärane rattaralli,» nentis Tartu rattaralli meditsiiniteenistuse koordinaator Tiit Piiskoppel. «Ei liikunud tänavune aasta kummagi äärmuse suunas – et üldse poleks midagi juhtunud või väga palju oleks juhtunud.»
Teenistuse poole pöörduti ralli kestel 56 korral. Arvestades, et kahele distantsile läks kokku pealt 4000 ratturi, polegi see arv juhtmeediku arvates väga suur. «Minu võimusest jääb välja see, kui palju inimesed pöördusid elukohajärgselt arstide poole õhtul või järgmisel päeval,» sõnas Piiskoppel.
Finišialas vajas meditsiinitelgis abi 39 inimest. Seal olid mured põhiliselt marrastused, väiksemad haavad ja halb enesetunne, nõrkus.
Haiglasse viimist vajas ka üks rangluumurruga inimene. «Jäi arusaamatuks, kus õnnetus juhtus,» rääkis Piiskoppel. «Kui on mittenihkumisega murd, siis inimene seda ei tunne. Kukkumisel on ikka hetkeks valus, aga edasi annab oma osa adrenaliin ja alles hiljem saad aru, et midagi on viga.»
Rajal pöörduti kiirabi poole 17 korral. 11 inimest viidi haiglasse. Põhjused olid rangluu-, hüppeliigese- ja randmemurrud, peapõrutused, haavad ja marrastused.
Piiskoppeli sõnul ongi sellistel üritustel kukkumised ja traumad põhiline tohtrite poole pöördumise põhjus, ülepingutust, vedelikupuudust ja ülekuumenemist on harvem. Tänavu vedas ratturitel ilmaga.
«Rattaüritus on traumaüritus, ei ole midagi teha,» nentis Piiskoppel, «kokku saavad suured grupid, asfalt, metall ja liha.»
Pikemal distantsil oli juhtumeid vähem, põhiosa andis lühike rada. «Pikema distantsi ratturid on rohkem sõitnud, oskavad sõita ja on üksteise suhtes viisakamad,» nägi Piiskoppel põhjust, «lühemal maal pusib igaüks omaette ja tehakse ettearvamatumaid liigutusi.»