Väike Anni Ambos istus laupäeval Emajõe ääres peetud esimesel täikal ema süles ja sirvis koomiksit. Rahvast oli nagu murdu ning Annil oli kindel plaan väikseks jäänud kingade ja kleitide müügist saadud tuluga oma mõmmit-hoiukassat täita.
Kahene Anni kauples täikal kingade ja kleitidega
30. mai 2011, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaadatud on küll, aga seni pole me midagi müünud,» muheles kaheaastase Anni ema Monica Roosve. Ema ja tütretirts olid kaubelnud tunnikese.
«Pabistasin siia tulles, imelik tunne oli hakata kaupa pakkuma,» tunnistas Monica Roosve. «Aga siin läks see tunne kohe üle, sest meiesuguseid on palju. Selline vanakraamiturg on väga tore ettevõtmine, suur tänu korraldajatele.»
Nagu tellimise peale ilmus Anni Ambose ja Monica Roosve teki juurde ostuhuviline, alles hiljuti jalad alla saanud aasta ja kuu vanune Reti Soe. Tõelise naisena vaatas Reti kõigepealt kingad üle: esmalt uuris ta roosasid plätusid ja siis jäid talle silma edevad rihmikud. Kahjuks olid kaheeurosed jalanõud huvilisele suured.
Sport segas elu
Teise teki juures pistis aga just euro jagu kergemaks muutunud rahakotti karmanisse tagasi näitleja Hannes Kaljujärv. «Kirbuturu jaoks pole mul millestki kahju,» naeris ta.
Hannes Kaljujärv oli pojale ostnud ühe DVD, endale polnud ta veel õiget asja leidnud.
«Me pole saanudki siin ringi vaadata,» rääkis ta. «Ootasime Raekoja platsil pool tundi, mingid ratturid muudkui tuhisesid mööda, Kaarsillale ei pääsenud. Olen ise kah spordimees, aga seekord läks hing täis – sport ei tohi elu segada. Täitsa hirm on, et kuidas siit tagasi saame, sest äkki mingid ratturid jälle muudkui tuhisevad ja tuhisevad mööda.» Ja juba oligi ta rahvamassi tuhisenud.
«Kirjutusmasin grafomaanile, hantlid tulevasele Gerd Kanterile,» meelitas kunstnik ja koolitaja Ivo Lambing sõpradega ostjaid ligi. «Meil on kraami igale maitsele,» kinnitas ta. «Puur töömehele, rihm lapsele, süstal narkomaanile ja füüsika põhivara neile, kel on raskusi enda vee peal hoidmisega.»
Kirjutusmasina eest küsis lõbus seltskond kümme eurot, sai ka tingida. Kümne euroga oli juba kaubaks läinud fotoaparaat Smena. «Käevõru osteti kah ära, täika on end ära tasunud,» naeris Ivo Lambing.
«Äri läheb väga hästi, olen kaks korda kaupa juurde toonud,» rääkis paar tundi kaubelnud Triin Roostfeldt.
Väga hästi läks äri vanade nõudega, mille ta sai endale koos vana majaga. «Mul ei ole neist nõudest mälestusi, aga ära visata kah ei raatsi,» rääkis kaupleja. «Kui need teevad kellelegi rõõmu, siis palun väga! Mõni inimene muutub mu laua ees väga rõõmsaks, sest selgub, et leiab siit endale katki läinud kannu asemele täpselt samasuguse.»
Peale nõude pakkus ta ostjatele oma majast leitud ka ligi kolmekümneaastast konjakit.
Triin Roostfeldt lasi ostjatel ise hinna pakkuda. Näiteks kahe ühesuguse vaasi eest andis üks ostja kaks, teine aga viis eurot. Päeva teenistuseks prognoosis ta oma sada eurot.
Teie mäletate, neil on
«Mulle see üritus väga meeldib, sobib nagu rusikas silmaauku,» ütles Triin Roostfeldt ja lubas kahe nädala pärast täikal jälle platsis olla. Siis kostitab ta ostjaid oma majast leitud nõukaajal likööriks kutsutud õudse kleepsu Lõunamaisega. Teie ehk mäletate, aga temal on! Nii on täikal ka muu kraamiga.