Külli Must edendab nafta leidmiseni turismi

Sihtasutuse Alatskivi Loss juhataja Külli Must.

FOTO: Sille Annuk

Läks aega, mis ta läks, aga Alatskivi loss särab jälle nagu prillikivi. Vana uhke hiiglase taastamist juhtinud Külli Must ei kavatse seal aga sohvale istuma jääda. Ta tunneb, et võiks veel kuskile lennata, kui tahab.


Lossis on küll juba väga ilus ja mugav, aga kas kodus on kartul pandud?

Muidugi! Sibulad ja muu kraamgi on maas, pean ju puhkama kah. Mu aiamaa kasvab iga aastaga. Talvekartulit me küll ise ei kasvata, see tuleb sugulaste käest, ikka mahe.

Loss sai nüüd korda, aga Alatskivil paistab juba uus mure, sest kohaliku keskkooli tulevik ripub juuksekarva otsas.

See on mu suurim mure, sest olen ka kooli hoolekogu esimees. Mu tütar Liisi lõpetas siin kooli nii, et sai matemaatika riigieksamil 98 punkti sajast. See näitab, et siin on väga head õpetajad ja tasemel kool.

Ma ei usalda mehi, kes teevad nii, et maalt kaovad keskkoolid. Tahaksin neid usaldada, tahaksin saada neilt kinnitust, et kõik on läbi mõeldud. Näiteks et noored saavad hommikul poole tunniga bussiga linna kooli ja õhtul tagasi ning sõidukulu pole pere kanda.

Tahaksin, et otsustajad ütleksid: arvestame, et noored tulevad maalt linna, ühikas on juba ehitatud ja ühikaelu saab kompenseeritud. Midagi sellist ei ole ja nii pole mõtet püstitada loosungit, et kõik käib vaid hea hariduse nimel. Sellise loosungiga hävitame maaelu.

Meie kool jätkab seni, kuni võimalik. Praegu on bussipiletite hinnad sellised, et viieliikmelisel perel läheb linnaskäigule 400 krooni. Mis linna kooli käimisest me siis räägime! Eesti riik ei ole nii rikas, et määrata lihtsamat tööd tegema suuremate maaperede andekad lapsed, kelle emal pole neile anda bussi- ja ühikaraha.

Kas lossi taastamine on teis välja toonud jooni, mis ennastki üllatavad?

Olen avastanud, et tunnen ära valed asjad, kuigi ma ei leia valele kohe põhjendust. Hiljem selgub seegi, miks pole õige. See sisemine tunne ütleb õiged asjad ette.

Palju tuleb ka kasvatusest, sest mu ema on olnud kogu elu pedagoog. Ta kasvatas mulle ja õele silmi pähe.

Mida see tähendab?

Mõnele lapsele öeldakse, et pead täna peenra ära rohima. Meie ema ei teinud kunagi nii. Koju tulles ütles ta lihtsalt, et näed, trepp on pühkimata. Kui ütlesime, et sa ju ei öelnud, et tuleb pühkida, vastas ta: kas sul siis endal silmi peas ei ole. Meie peres pidi ise nägema ja teadma, mida on vaja teha. Lapsi kasvatasin samamoodi, meil pole ranget nööripidi käimist.

Loss on uhke, teil on põhjust oma tööga rahul olla.

Lossis võib alati vinguma jääda. Inimesed jagunevad kaheks: ühed otsivad alati viiel miinust ja teised ütlevad, et ka neli on tubli. Iga asja, mis pole pöördumatult rikutud, saab parandada, restaureerimine tõestab seda hästi. Kui oled teinud täna ühe töö kolmele, siis homme võid selle teha viiele, kui sa pole seda lootusetult rikkunud.

Tähtis on olulised asjad ebaolulistest eristada ja tegelda kõigepealt olulistega. Siis jõuad eesmärgile ja saad lõpuks ka ebaoluliste asjadega tegelda.

Olen väga rahul, sest on olnud nii palju toredaid juhuseid, mis on siin asja edasi viinud. Rõhutan: lossi taga on meeskond, näiteks raamatupidajad, valla juhtkond, sihtasutuse nõukogu ning ka parun von Nolckeni pere sõbrad, kelle kõrval juhtusin seisma ja kellelt saime fotod, mis aitasid lossi taastada.

Vana Euroopaga võrreldes pole meil turistidele palju näidata. Mida siin käivad võõrad meist arvavad?

Loss üllatab ja vaimustab turiste. Hakkasimegi ju sellepärast seda taastama, et piirkonnas oleks turismimagnet. Suveks on palju broneeringuid, ühel päeval tuleb lausa kaheksa bussi. Need turistid vaatavad kogu piirkonda. Kuus-seitse pulma on kah tulemas.

Eksponeerime siinkandis Kodavere kihelkonna kolme kultuuri: eesti talupojakultuuri, Peipsi vanausuliste kultuuri ja baltisaksa mõisakultuuri. Varem peeti turismi osaks kultuurist, nüüd on see majandusharu. Naeran ikka, et kuni Peipsi-äärsest kandist naftat ei leita, on turism selle piirkonna võtmesõna.

Kas loss on nüüd valmis?

Nii ja naa. Lossi keldrisse tahame teha lennukalt väljendades mõisateenijate vahakujude muuseumi, et inimesed näeksid, kes oli kubjas, kes virtin, kes moonakas ja mis töid nad tegid.

Kõrvalhoonetele elu sissepuhumisega läheb aega. Vald kuulutab varsti välja konkursi talli ja tõllakuuri rendile andmiseks. Neisse ilusatesse hoonetesse tahame saada hotelli, kuhu mahub bussitäis rahvast. Hotell tasub end siin pikapeale ära, sest seda vajatakse. Näiteks mõni pulm on lossis pidamata jäänud, sest pole öömaja.

Teil pole siis plaaniski lossi ust kinni panna.

Ei, aga ma pole siia laulatatud. Loss on nagu laps: kui laps on täisealine ja saab ise hakkama, tuleb ta lahti lasta. Kui loss  saab ise hakkama, ehk tuleb mul siis mõni uus ülesanne. Tunnen, et võiksin veel kuhugi lennata, kui tahan.

Mida tahaksite teha? Ehk vanu ahjusid korda teha – teie ülikooli lõputöö oli ju sel teemal.

Ahjud on mu lemmikteema küll. Ma ei läinud ülikooli asjata, soovin kultuuriväärtuste säilitamisega edasi minna. Kui otsin uut töökohta, siis sellest liinist. Viimane võimalus on hakata ahjusid tegema. Koju tegin toreda ahju, tuli hästi välja.  

Aga keemik ja toiduainete konservaator?

See õppimine pole kah mahavisatud aeg, inseneriharidus kulub ka lossis ära. Teen ise kurgid, moosid, kapsad, mahlad, veinid. Viimati tuli mul väga hästi välja rabarberi-rosinavein ja õuna-kreegi-mustikavein.

Mulle meeldib väga veini teha. Mõtlesin, et tänavu teen rohkem ja saadan ka konkursile. Mul on kahju, et Eestis ei tohi kodus veini müügiks teha. Ega sellise keelamisega joomist vähenda.

Mida vabal ajal teete?

Seda on vähe. Kui lossis kõik valmis saan, siis puhkan. Kõige parem on perega autoga kuhugi sooja mere äärde sõita. Nii hea on päevade kaupa viiekesi koos olla, pole kuhugi pageda.

Laulan naisansamblis ja teen rahvatantsu, läheme suvel naiste tantsupeole. Punklaulupeol me ei käinud. Noorest peast ei olnud punk minu stiil, aga nüüd pole mul selle vastu midagi, sest mulle meeldivad eripalgelised inimesed, kellel on erinevad seisukohad.

Millest unistate?

Unistan, et riik oleks rohkem inimesekeskne, Eesti tulevik teeb mu murelikuks. Praegu on meie riigis kõik nagu virvarr, mängitakse ja teeseldakse, selle asemel et ausalt ja tegelikult Eesti tuleviku pärast muretseda.

Kui poisid panevad laste tantsupeol kaerajaani nii et maa tolmab, tunnen, et kõik pole kadunud. Aga kümne aasta pärast lähevad need poisid siit minema, sest nad ei jõua Eestis ennast ja peret ära elatada.

Varem soovisin, et mu lapsed jääksid Eestisse. Nüüd on mu ainus soov, et nad oleksid õnnelikud, ükskõik siis, kus. Riik peaks vaeva nägema, et siin hea hariduse saanud lapsed tahaksid võõrsilt kodumaale tagasi tulla. Parem ja õigem on see, kui inimene saab elada oma maal.

CV

• Sündinud 1. novembril 1960.

• Lõpetanud Lähte keskkooli, Tallinna Polütehnilise Instituudi toiduainete konserveerimise tehnoloogia insenerina (1984) ja Tartu Ülikooli kultuuriväärtuste säilitamise eriala magistrina (2006).

• Töötanud Tartu teraviljasaaduste kombinaadis ja Tartu asfaltbetoonitehases laborijuhatajana, Kallaste keskkoolis sekretärina, samuti Alatskivi lossi perenaisena ja 2005. aastast sihtasutuse Alatskivi Loss juhatajana.

• Abikaasa Ülo Must on Liivi muuseumi varahoidja. Noorim tütar Miina lõpetab Alatskivi keskkoolis 11. klassi, keskmine tütar Madli õpib Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks ja loovainete õpetajaks, vanim tütar Liisi tudeerib Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis ehitusinseneriks. 

Arvamus

Marja Korpimäki
Peipsi-äärne turismi­­ettevõtja

Olen kümme aastat jälginud, kui tublilt on Külli lossis oma tööd teinud. See ilus hoone on talle nagu viimane laps, keda ta suure hoole ja armastusega kasvatab.

Tunnen Küllit tööalaselt, ta on väga sõbralik ja koostöövalmis. Pean temast väga lugu, sest näen, mille kõigega ta on lossis hakkama saanud. Ta ei säästnud end lossi taastades, tegi endale selle tööga lausa liiga.

Mul on kahju, et Alatskivi valla inimesed ei saa aru, kui tähtis on meile siin loss ja turism. Loodan, et üsna kiiresti tõstetakse Külli ja tema töö ausse.

Tagasi üles