Priit Pullerits: k***di r***k!

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Seni oli Eesti jalgpallikoondise põhiväravavaht Sergei Pareiko jätnud igati sümpaatse mulje. Juba ainuüksi seepärast, et olgugi ta mänginud kümme viimast hooaega Venemaal, pole ta eesti keelt, mis pole ta emakeel, sugugi unustanud – tema usutlused tõestavad seda.

Need, kes teda lähemalt teavad, kinnitavad, et tegemist on rahuliku ja korraliku, viisaka ja tasakaaluka mehega. Huvitav, mida ütlevad nood, kes Pareikot inimesena kiidavad, pärast nädalatagust juhtumit Poolas?

«Dura, bl***d!» hüüdis Krakówi Wisła särgis Pareiko, kui kohtunik oli ta Poola meistriliiga kohtumises Varssavi Legia vastu punase kaardiga platsilt minema saatnud. Piip-piip! kostis üksvahe videopildilt, ja siis jätkus Pareiko tiraad: «S**a jo****õi, bl***d! Za***t, bl***d!» Ta virutas väravavahikindad vastu staadionikäigu lae alla kinnitatud plafooni ning purustas selle. «Jo****õi v r*t, bl***d! Tak nelzja sudit, jo****õi v r*t, bl***d!»

Kõlab siin lehes isegi tärnidega hirmus karmilt? Nõus. Olete jahmunud? Aga see oligi mõeldud šokiteraapiana, sest nagu paljude tolerantsest, koguni õigustavast suhtumisest Pareiko roppu vihapurskesse paistab, siis ega nad selle sõnavoo sobimatusest Eesti rahvuskoondislase suhu muidu aru saa, kui seda siin otsesõnu välja ei kirjuta.

Videokordusest paistab ka selgelt, et kohtunik tegi Pareikole ülekohut. Pareiko ei rünnanud võitluses palli pärast vastast, vaid vastane ründas teda. Loomulikult ajab marru, kui vastase jõhkra eksimuse pärast karistatakse hoopis sind.

Sellest tõdemusest koorusid välja ka Pareiko käitumise õigustajate argumendid: emotsionaalne sõnakasutus näitab, et ta mängib hinge ja kirega; vaiksed tüübid ei jõuagi spordis kaugele; oma pahameelt tulebki väljendada nii, et adressaat sellest aru saaks; me kõik vannume, kui närvi läheme; ja tegelikult polegi need vene keeles mingid vänged vandesõnad.

F**k you, te k***di id***d, minge p***e! Need, kes peavad Pareiko tiraadi õigustatuks, peaks vapralt alla neelama ka eelmise lause sõnakasutuse. Teen samuti oma tööd hinge ja kirega; usun, et ega lehes arglikke nokitsejaid keegi märkagi; oma sõnumit tuleb väljendada nii, et sõnum noile, kellele see mõeldud, kohale jõuaks; jah, ega minagi pühak ole, eks lipsa vägisõnad teinekord endalgi üle huulte; aga mis vandesõnad need selle lõigu algul üldse on – keegi teist ju ei tea, mis tähed olid mul tärnide asemele mõeldud.

Pareiko õigustajate argumendid on nõrgad. Õige spordimees ei pea tugev olema ainult kehalt, vaid ka vaimult. Ta peab suutma ennast talitseda. Või vähemasti mitte andma oma tunnetele nii vaba voli, et on valus ja piinlik kuulata-vaadata. Kontrollimatu vihapurskega pole mitte keegi mitte kunagi mitte midagi saavutanud.

Oleks Erki Nool Sydney olümpial pärast kettaheite viimast katset, kui tõusis kolmandat korda punane lipp, kohtunikule käratanud «S**k my d**k, you little motherf***er!», siis vaevalt oleks kohtunik oma meelt muutnud ja valge lipu tõstnud. Ainus, mida Pareikogi veel saavutada võib – see sõltub Poola jalgpallijuhtidest –, on mängukeeld või rahatrahv.

Või et pealtnäha rahulikud tüübid ei saavuta spordis midagi? Rumal jutt suhu tagasi! Kas Gerd Kanter pole midagi saavutanud? Või Andrus Veerpalu? Huligaanluse piirideni kalduv käitumine ei näita kompromissitut võitlejavaimu, vaid pigem vaimse ettevalmistuse puudujääke.

Võib ju väita, et Pareikol polnud õnne: poleks kaamerad platsi veerel parajasti surisenud, poleks keegi teada saanud, mis sõnadega ta kohtunikke kostitas. Aga tippsportlane ei tohi unustada, et nüüdisajal võib ta iga hetk sattuda objektiivide ja mikrofonide ette. Sellega arvestamine käib professionaalse ettevalmistuse juurde. Muidu võib juhtuda sama inetu lugu nagu Kristina Šmigun-Vähi viletsatest suuskadest põhjustatud t-sõnaga Vancouveri olümpial.

Paraku on tippspordis saanud valitsevaks meelelahutus, kas või kõige labasem, ning unustatud on spordi kasvatuslikud-pedagoogilised ülesanded. Eks minge ja vaadake noorte pallilahinguid, kuidas seal lendavad t- ja v-sõnad. Treenerid ei tee neid justkui kuulmagi. Nagu käiks need sõnad võitlejahinge ja võitjanatuuri kasvatamise juurde.

Paraku said Eesti tulevased spordisangarid poolakate videost näha, et õige spordimees võibki vanduda nagu voorimees. Või mida muud nad peaksid järeldama, kui Eesti Jalgpalli Liit on seni teinud samuti näo, nagu poleks Poolas midagi piinlikku juhtunudki.