Stockholmi Majandusülikooli Rootsi ja rahvusvahelise äriõiguse professor Erik Nerep on sündinud 3.detsembril 1951. aastal. Ta on õppinud õigusteadust Stockholmi ja Lundi ülikoolides, saanud võrdleva õigusteaduse magistrikraadi New Yorgi ülikoolis (1977) ja õigusteaduse doktori kraadi Stockholmi ülikoolis (1982). Alates 1986 aastast on ta Rootsi ja rahvusvahelise äriõiguse professor Stockholmi Majandusülikoolis (Stockholm School of Economics). Professor Nerep on rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundja äriõiguse valdkonnas, tema peamisteks uurimisvaldkondadeks on ühinguõigus, lepinguõigus, konkurentsiõigus, finantseerimisõigus, arbitraažiõigus ja rahvusvahelise eraõigus. Ta on avaldanud hulgaliselt teaduspublikatsioone ning esinenud paljudel konverentsidel ettekannetega ülalnimetatud valdkondade probleemide kohta. Erik Nerepil on pikaaegsed teened Tartu Ülikooli õigusteaduskonna teadustegevuse ja doktoriõppe arendamisel ning kogu Eesti õigussüsteemi äriühinguid, krediidiasutusi ning pankrotti käsitleva osa kujundamisel.
Vladimir Zintšenko on sündinud 10. augustil 1931. aastal Harkovis. Ta lõpetas 1953. aastal Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogina. 1967. aastal kaitses ta erakordselt noorelt Moskva Ülikoolis doktorikraadi ja sai aasta pärast seda professoriks. 1984. aastal asutas ta ergonoomika kateedri Moskva Riiklikus Raadiotehnika, Elektroonika ja Automaatika Instituudis, mille juhatajaks on ta tänapäevani. 1969. aastal avaldas prof. Zintšenko koos N. Vergilesega raamatu «Visuaalse kujundi tekkimine», mis muutis paljude praeguste Eesti psühholoogide eluteed. Oma toetava tegevuse kaudu pani Zintšenko aluse eksperimentaalse psühholoogia kujunemisele Tartu Ülikoolis. Prof. Zintšenko on kogu maailmas tuntud kui üks kõige väljapaistvamaid kultuurilis-ajaloolise suuna esindajaid psühholoogias. Ta on ajakirja Kultuurilis-ajalooline psühholoogia (Cultural-Historical Psychology) asutaja ja
peatoimetaja. Prof. Zintšenko on juhendanud paljude praeguste Eesti psühholoogide kandidaadi ja/või doktoritöid ning oli heaks rahvusvaheliseks teejuhiks, kes aitas Eesti psühholoogia välja sellest sunnitud isolatsioonist, milles see impeeriumi teaduse raames asus.