Pärast seda, kui Tartu ülikool teatas, et lõpetab elukutselistest mängijatest koosneva korvpallimeeskonna ülalpidamise, on sel teemal olnud kuulda liiga palju lahmimist.
Meelis Pastak: eks parematelgi vea mõnikord viltu (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõe kuulutamine on tehniliselt üsna lihtne töö. Võtad aga ruupori kätte, sead sammud Raekoja platsile ja annad muudkui tulla. Tõsi, sellise käitumise puhul võib mõni sind pisut hulluks pidada. See-eest ajalehe veergudele saab igasugust folkloori paisata – inimesed loevad, analüüsivad ja raputavad pead: vaata aga vaata, kuidas küll asjad nii halvasti on!
Minu isiklik tunnetus arvamuslugude ja ajakirjanduse asjus sai hiljuti teatud määral kahjustada, sest olen alati eeldanud, et sulge söandavad haarata isikud, kes on oma ala professionaalid ning soovivad avalikkusele edasi anda adekvaatset ja kontrollitud informatsiooni. Aga võta näpust. Tuleb välja, et viltu veab parematelgi.
Sestap teen ettepaneku anda ajakirjanik Priit Pulleritsule andeks tema libastumine 18. juuni Tartu Postimehe arvamusküljel ilmunud loos «Mänedžeri vale eeldus». Samas tahan allpool tuua vastuseks välja märksa adekvaatsemat teavet.
Minu saamisest Tartu ülikooli korvpallimeeskonna mänedžeriks on möödas 16 aastat, sõlmisin töölepingu spordiklubi mittetulundusühinguga 2002. aasta juulis. Klubi juht oli toona Riho Illak, kelle tegevust koos tolleaegse juhatusega hindan mina väga kõrgelt. Ma ei kuulunud küll klubi juhatusse, kuid korvpalli juhtimises selgelt arvestati minu mõtteid. Mind võeti kuulda.
Klubi eelarve täitmine ei olnud minu otsene tööülesanne, tegin seda teiste kohustuste kõrvalt jõudu mööda. Mida minult oodati? Eelkõige pidin looma visiooni, kuidas saavutada meeskonnaga veel parem klubiline ja sportlik tase, mille lahutamatu osa on professionaalsus, mida saaks pakkuda rõõmuks avalikkusele, spordisõpradele ja fännidele.
Usun, et suures plaanis see ka õnnestus. Oli suurpäraseid perioode ja momente, kus näiteks Saku suurhall oli pilgeni täis, rääkimata Tartu ülikooli spordihoonest, mille uksed tuli sageli sulgeda enne kohtumise algust, sest ruum jäi kitsaks – pidime kahetsus hinges hulga inimesi välisukselt tagasi saatma. Ent see oli märk tehtud töö viljadest.
Hooajal 2010-2011, millele eelnes ülikooli kantsleri vahetus, lõppes minu jaoks võimalus aktiivselt osaleda korvpallialases juhtimises.
Saavutasime taseme, kus õnnestus kui võrdne võrdsega mängida Euroopa mõistes suurklubidega, kelle eelarve ületas mitu korda meie võimalusi. Sihipärase tööga jõudsime headesse suhetesse rahvusvahelise korvpalliföderatsiooni (FIBA) Euroopa ja Balti liigaga. Meil õnnestus sealgi näidata suurepäraseid tulemusi.
Kõnealust perioodi ilmestas ka aktiivne suhtlus VTB liigaga, mille tulemusena pakuti sisuliselt sarjas osalemise lepingut. Kuna perspektiivis eeldati edaspidigi head sportlikku taset ja lootust saada uus võistlusareen, siis tuli kahjuks loobumisotsus, kuigi meie linn ise jättis VTB korvpalliliiga juhile väga sümpaatse mulje. See oli hetk, mis kinnitas muu hulgas seda, et Tartu vajab hädasti Euroopa mõistes aktsepteeritavat multihalli.
Hooajal 2010-2011, millele eelnes ülikooli kantsleri vahetus, lõppes minu jaoks võimalus aktiivselt osaleda korvpalli juhtimises, sest muudeti süsteemi struktuuri ja kaasati uusi töötajaid. Mulle jäi tehniline töö, juhatuse kinnitatud eelarve piirides meeskonna komplekteerimine koostöös treenerite ja klubiga, samuti igapäevane korralduslik pool ning suhtlemine välismaailmaga.
Usun, et öeldu annab vastused nii mõnelegi minu suhtes kõlanud süüdistusele ja kahtlustele.
Kuna paaris artiklis on sõna võetud Ameerika rahvusliku üliõpilasspordi assotsatsiooni NCAA võimaliku Eestisse kopeerimise teemal, siis pean oma kohuseks siinkohal selgitada neid võrreldamatute võimalustega süsteeme korvpalli vaatenurgast.
NCAA esimeses divisjonis on 351 korvpallimeeskonda. Neist suurim eelarve on Duke’i ülikoolil (Blue Devils). Nende peatreener on Mike Krzyzewski, kelle CVs on kolm olümpiavõitu ja kaks maailmameistri tiitlit USA korvpallimeeskonna peatreeneri ja treeneri rollis!
Ah jaa, eelarve … see on Duke’i ülikooli meeskonnal ligi 19,5 miljonit USA dollarit ühes hooajas. Seda on pea poolteist korda enam kui näiteks Kaunase Žalgirise klubil, mis saavutas tänavu Euroliigas kolmanda koha ja seda ühe väikseima eelarvega Euroopa kõrgemas seltskonnas.
Kui paigutada Tartu ülikooli korvpallimeeskonna eelarve NCAA esimese divisjoni klubide eelarvete 2016/2017 tabelisse, siis platseeruks see 351 seas 336. kohale. Tundub pisut hoomamatu, kas pole? Nagu ka NCAA enda eelarve, mis ulatub üle miljardi dollari aastas. See on peen äri ning kaldun arvama, et mitte kõik selles süsteemis tudeerinud sportlased, poleks suutelised lõpetama Tartu ülikooli.
Infoks veel nii palju, et teatud suurusjärku kuuluvate atleetide puhul saab rääkida lisatuludest peale ametliku stipendiumil. Näiteks Duke’i ülikooli 14 pallivõlurit jagavad omavahel ära üle 700 000 dollarit ühes hooajas. Peatreeneri palk on samal ajal ligi üheksa miljonit dollarit.
Loodan, et meie avalikus arvamusruumis praegu korvpalli ümbritsev õelus ja rumalus leiab peagi piirid ning edaspidine saab olema argumenteeritud ja valdkonda arendav dialoog.
Sealne treeningute süsteem on üles ehitatud profispordi maailmas toimivatel alustel, rääkimata muudest võimalustest, mis sisaldavad stipendiume, absoluutsel tipptasemel treeningutingimusi, meeskondade taustajõudusid, meditsiinilist abi, meedia- ja turundussektorit ja palju muud. Julgen väita, et enamikule Euroopa profimeeskondadele ei ole selliseid võimalusi antud. Niisiis NCAA korvpall ongi oma olemuselt tipptasemel profisport.
Euroopast. Mul on tõtt-öelda isegi hea meel, et Google meid teatud primitiivsusest päästab ning kohe kõikidele küsimustele täpset vastust pakkuda ei suuda. Euroopas on mitu profiklubi, kes mängivad ülikoolide ja tehnikumide nime all ja neid on nii naiskondade kui ka meeskondade hulgas.
Riigiti on tugevaim korvpalliliiga kahtlemata Hispaanias, kus nii FC Barcelona kui Estudiantes Madrid on suhetes ISDE (Instituto Superior de Derecho y Economica) ülikooliga ning UCAM Murcia klubi kannab Catolica De Murcia ülikooli nime oma meeskonna nimetuses.
Samasugust mudelit võib kohata ka Suurbritannia profiliigas, kus leiab ülikoolide nimetusi meeskondade nimedes. Illustreerib seda Worcester Wolvesi korvpalliklubi, mille omanik on Worcesteri ülikool. Brittide 12 klubist kümnel on otsene seos kas suurtoetaja või sponsorsuhte kaudu oma piirkonna ülikooliga.
Eespool toodud näidete puhul ei ole tegemist üliõpilaskorvpalliga, vaid profimeeskondadega, kuhu kuulub mängijaid kogu planeedilt. Üldiselt on ülikoolid profispordi maailmas kõrgelt hinnatud.
Arvan, et laias plaanis oleks profikorvpalliklubi edukas toimimine võimalik meilgi eespool toodud näidetega samasugustel alustel. Linna, ülikooli ja sponsorite toetuse abiga saaks sedasi ka kogukonda ühtsemaks muuta.
Loodan, et meie avalikus arvamusruumis praegu korvpalli ümbritsev õelus ja rumalus leiab peagi piirid ning edaspidine saab olema argumenteeritud ja valdkonda arendav dialoog. Ükskõik, millistes kanalites.
