Signe Kivi: ons Tartus midagi ka halvasti?

Signe Kivi Foto: Kristjan Teedema

Sellesse kirjatükki üritasin korjata kokku kõik kogemused, mis on Tartus halba ja ebameeldivat. Palun vabandust – «halb ja ebameeldiv» on isegi kohatu kirjutada, aga et juunis saab täpselt aasta minu Tartu-elu algusest, siis eeldasin, et mul võiks selliseid tähelepanekuid olla. Polnudki nii lihtne meelde tuletada neid ausalt öeldes harvu hetki ja eks südametunnistus hakkas ka vaevama. Kas on ikka ilus enne suurt suve ja puhkusi viriseda asjade üle, mis minul, valetartlasel, kripeldama jäänud. Aga lubasin kirjutistes aus olla ...

Miks ei ole raudteejaama bussigraafik sätitud rongilt tulijate järgi? Tean, et kohe-kohe hakkab sõitma ökobuss, mille graafik on seatud rongide järgi, nii et virisemine on juba hilinenud. Aga tuisustel talvehommikutel oli ikka tõeline piin koos teiste reisijatega paarkümmend minutit kohvriga bussipeatuses oodata ning aeg-ajalt raudteejaama ootesaali varjuda, et paari minuti tagant igaks juhuks peatusse kiigata: äkki tuleb buss siiski varem?

Ülehoolitsus elektritakso tellimisel on küllap kummalisim negatiivsete kogemuste nimekirjas, sest kuidas saavad viisakus ja hoolimine olla ebameeldivad?

Kindlasti ongi viga minus, sest kui ma ikka taksot tellin, siis suurte kompsude ja kiiruse pärast. Saanud minuti pealt teada takso saabumise aja, asutan end minekule, kotid käes ja seljakott üle õla – aga keegi helistab! Raputan kraami maha ja koban koti sügavuses, ega kohe ei leia, aga siis kõlab überpositiivselt: «Siin teie taksojuht, saabun kahe minuti pärast!» Oeh. Jah, olen toredate, enamasti naisjuhtidega suhelnud ja tean, et see on taksofirma stiil. Tuleb olla hoolitsev. Olen palunud, et minuga pole vaja nii teha, ma usun dispetšerit. Nüüdseks olen aru saanud, et hoopis mina olen ebaviisakas. Kord mainis üks (mees)taksojuht, et «Tere, tere, teie oletegi see tõre sõitja – mul tuleb juba teine kord sellele aadressile tulla ja kindlasti ei tohi ma ette helistada, aga ma unustan selle alati ära!».

Siiski tellin Tartus ikka elektritaksot, sest mulle meeldib selle vaikne surin, toredad juhid ja rahakotti säästev hind ja ehk ka see, et Tallinnas pole mul mitte kunagi õnnestunud elektritaksoga sõita. Ja lõpuks võib ju mobiilile mitte vastata ...

Lärmav jõu-jou hommikuprogramm kohvikutes ja kreemised suured koogid. Varajane hommik. Olen kesklinna kohvikus, kus klientideks hallipäised prouad-härrad. Kes joob teed või kohvi, aga kõik loevad ajalehti. Neid uudislehti, mida pole enam nagis, oodatakse ja jagatakse.

Tartus räägitakse kohvikutes ka võhivõõrastega päevauudistest ja küsitakse, mida arvad. Aga seda segab pea igal pool valjuhäälne ja räme «jõu-jou, nädalavahetus läbi, saada meile pilt, kuidas pohmelli üle elasid, jeah – hakkame uueks biiziks valmistuma, helistage – saate kingitusi!».

Leti taga on noored kenad neiud, kelle poole kõlarid ei olegi suunatud – nii et kui julgust kokku kogudes palun raadiot vaiksemaks keerata, tehakse seda kohe. Aga miks peaks sellist programmi kohvikutes üldse mängima? Palun mitte.

Koogid on Tartus suuremad ja mitte-nii-tervislikud kui Tallinnas. Küllap jõuab nisu- ja suhkruvaenamine ka ülikoolilinna, aga ise eelistan tõesti väiksemaid ja kergemaid valikuid. Aeg-ajalt ostan mõnest Tartu kohvikust siiski biskviittainast suure võikreemise šokolaadikoogi ja siis jätkub seda mitmeks kohvikõrvaseks.

Karlova konarlikud kõnniteed, mida kiruma mina pole kindlasti esimene ega viimane. Nii armas kodune külavahe- tee, aga Tartu on ju linn? Samas on sealkandis uskumatult tore jalutada, ainult ette peab vaatama – puude juured on lapitud asfaldi ohtlikult muhklikuks kergitanud, nii et unistades on komistamine ja kukkumine kerge tulema. Tean, olen kogenud ja põdenud.

Tuule ja vihmaga võitlevad lillemüüjad kesklinnas kaubamaja vastas. Usun, et ma pole ainus, kes tädidelt töölemineku või kojutuleku teel spontaanse lilleostu teeb. Selliseid kohti, kus vanaprouad oma aiast või aasalt lillekimpe müüvad, on nii Tallinnas kui Tartus veel ainult mõni üksik. Need tuleks kaitse alla võtta ja müüjaid hellalt hoida, sest kodumaine lill ning vahetu suhtlemine ja kahepoolne rõõm on kindlasti tulevase kultuuripealinna olulised väärtused.

Tartus on väga häid näiteid avaliku ruumi kujundamisest ja ma loodan, et ka tädide omadisainitud haprad kilevarjud saavad kunagi ilmastikukindlama lahenduse. Elame – näeme.

  Foto: Signe Kivi

Esimene osa ilmus 30. jaanuaril.