Heiki Lill: kust tuleb raha ja kuhu kaovad teadmised?

Heiki Lill Foto: Kristel Vask

Ülikoolid nõuavad lektorilt doktorikraadi, aga palka maksavad vähem kui lasteaednikele, kellelt eeldatakse magistrikraadile vastavat haridust. Tagajärg ei peaks üllatama.

Koos häbematult ilusa kevadilmaga saabus koolide lõpupidude aeg. Tavaliselt vaadatakse sel ajal ka tagasi, kes mõne aasta võrra, kes aastakümne. Meenutatakse häid aegu ja loodetakse paremaid.

Paljud koolilõpetajad-gümnasistid vaatavad aga kaugesse tulevikku ja teevad otsuse: mis nende elus edasi saama hakkab. Kes tööle, kes kutset taga ajama, kes kõrgkooli. Mõni jääb ehk loorberitele puhkama ja hakkab maailma avastama.

Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada. Ei tea, kas need read kirjutas Kreutzwald paberile rahva seast kogutud andmetel või mõtles ta need ise välja, kuid kindel on see, et mitmed põlvkonnad on seda väljendit korduvalt tsiteerinud.

Selle mõtte järgi on kasvatatud eestlasi üle 150 aasta. Hea hariduse nõudmine on viinud eestlased eneseteadlikkuseni, omariikluseni. Samuti loetakse head haridust innovatsiooni üheks alustalaks. Tänapäeval on luksus olla harimata.

Riik on võtnud koolihariduse andmise tõsiselt enda kätesse ja pannud selle ka põhiseadusse kirja: «Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.»

Lapse harimine algab juba sünnist: õpib ta ju paari aastaga selgeks keele, kõndimise, potil käimise jne. Seejärel saadetakse lapsed üldjuhul ennast harima lasteaeda, edasi juba algharidust omandama.

Selle üle, kas noor kodanik peaks pigem kutseharidust omandama või akadeemilisi teadmisi taga ajama, jäädaksegi vist vaidlema. Mõlemal juhul on pooldajaid ja vastaseid. Kindel ollakse ehk selles, et mõlemat peab õpetama-õppima.

Arvan, et gümnaasiumi lõpuks peab olema kooli lõpetajal endal selge siht silme ees. Kahjuks olen näinud piisaval hulgal noori, kes tulevad kõrgkooli ja siis hakkavad avastama, kuhu nad on sattunud ja, mis veel hullem, mida neilt nõutakse. Ei ole ebatavaline, kui noor tudeng ei tea, mitu aastat tema valitud eriala õpingud nominaalajaga kestavad.

Esimese kursuse lõpuks on ehk alles jäänud pooled … Pooled kellest? Tudengitest? Mõnikord ka nii. Aga mis siis, kui alles jäävad pooled õppejõud? Kui keset akadeemilist aastat pakivad oma kohvrid kokku näiteks üks-kaks kesksemat õppejõudu ja põrutavad Saksamaale viis korda paremini tasustatud tööle?

Õnneks on inimesed leidlikud. Nii osaleb suur hulk ülikoolitöötajaid projektides. Projektidel on aga üks suur viga: need on tähtajalised.

Uute lektorite esimesed aastad kuluvad enese täiendamisele ja kogemuse hankimisele õppeainete alal, mille õpetamine sülle kukkus. Seejärel saabub kutse erasektorist. Minnakse. Tuleb uus lektor ja ring algab otsast. Lektori palka pole tõstetud viimase paari tsükli jooksul ja põhjus, miks esimene lektor ära läks, oligi ju palgas.

Tartu kahes suuremas kõrgkoolis on lektori miinimumpalk 885–1060 eurot. Tartu ülikool tõstis mullu novembrist töötasusid, natuke ka lektori miinimumtöötasu. Lisaks karmistas ülikool kvalifikatsiooninõudeid: lektor peab olema doktor, mitte magistrikraadiga, nagu varem.

Maaülikoolis peab aastast 2020 olema lektor doktorikraadiga. Palgatõusu lubati ka, siseressurssidest ehk selleks laske keegi lahti ja jagage tema palk.

Väike palgavõrdlus. Tartu lasteaedades on pedagoogide palk 980 eurot, vanempedagoogidel 1060. Põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja töötasu alammäär on 1150 eurot. Koolides nõutakse magistrikraadi. Lasteaedades on suund võetud samuti magistrikraadiga pedagoogidele. Kõrgkoolis nõutakse seega kõrgemat kvalifikatsiooni väiksema palga eest.

Õnneks on inimesed leidlikud. Nii osaleb suur hulk ülikoolitöötajaid projektides. Projektidel on aga üks suur viga: need on tähtajalised. Ja järgmisele projektile raha saamine pole kindel. Seega, täna on küll tööd ja leiba, aga (näiteks) nelja kuu pärast ei pruugi enam olla.

Kui tuleb elada pidevas projekti lõppemise hirmus ja uue projekti alguse teadmatuses, pole tarvis imestada, et sellisest elukorraldusest loobutakse ja minnakse erasektorisse.

Iseenesest pole õppejõudude erasektorisse minek halb: lisandub teadmisi, saab luua uusi ja paremaid tooteid. Kahjuks langeb aga õpetamise kvaliteet. Seega võib ehk teha järelduse, et teadmised kaovad rahastuse hammasrataste vahele.