Indrek Hirv: mõru meenutus sõjast ja šokolaadist

Indrek Hirv Foto: Indrek Hirv

Võidupüha on pühitsemiseks ja sõjakangelaste mälestamiseks – kõik nad on kunagi poisid olnud, mõni pidanud ka poisikesest peast sõtta minema.

Kui see kirjatükk lehte jõuab, olen mina juba Islandil, mu tütar Tui ja tütrepoeg Eirikur ootavad mind, eks Palli – mu heliloojast väimees – ka natuke. Kujutan juba ette, kui vahva on poisiga hommikuti mööda Reykjaviki kaldapromenaade jalutada, sellise hästi- ja ülekasvatatud punapäise koolipoisiga, endise muinassõdalasega. Ta oli mõni aasta tagasi nimelt pesueht­­ne viiking, tuli küll kaugelt Eestist, aga pani lasteaias päevapealt oma korra maksma: sina seisa siia ja sina seisa sinna – puhtas eesti keeles ... ja teised lapsed kuulasid sõna, nii kurja sõnaga sõjameest polnud nad enne näinud. Kui lasteaiapäev läbi sai, jooksis see kaugelt metsikult maalt tulnud sõdalane kõigepealt suure kisaga kolm korda ümber aia.

Nüüd on ta tõenäoliselt arukas, viisakas ja vagane nagu kõik lapsed sel meretagusel saarel, kus pole juba seitsesada aastat sõditud.

Kui olin oma mõttega sinnamaani saanud, tuli meelde üks teine poisipõlv, üks jõhker lugu, mille olin paarikümne aasta eest mõne lausega üles märkinud, nii et selle nüüd väga kerge vaevaga lehe jaoks saan kirja panna – võidupüha pühitsemiseks ja kangelaste mälestamiseks, kes ju kõik ka kunagi on poisid olnud. Lugu ise on selline.

See pidi olema 1995. aasta kevadel, mäletan hästi kevadist soojust ja valgust. Tulin mööda Rüütli tänavat linna poolt. Üks vanamees toetas selga vastu Treffneri gümnaasiumi seina. Küsisin, kas on abi vaja, siis nägin medalit rinnas ja jäin juttu ajama. Medal nägi välja nagu Vabadussõjast osavõtnu medal kahekümnendatest, aga oli võltsilt läikiv ja kerge, tilpnes sinimustvalge paela otsas.

Abi ei olnud vaja, puhkas lihtsalt, väga vana mees, 91-aastane. Mehe nimi oli Otto, sündinud 1903. aastal, nüüd äkki seoses Vabadussõjas osalemisega üles otsitud, raekotta kutsutud ja mitut moodi austatud. Kõndisime koos tema koduukseni, lasin ennast hea meelega üles kutsuda, olime juba pika jutu maha rääkinud: Vabadussõjast, detsembrimässust ja «tollest teisest suurest sõjast». Kodu oli tal lage ja räpane, kassil olid pojad, ukerdasid mööda põrandat ringi. Riiulil olid mõned fotod, ühel neist Laidoner rivi ees. Otto näitas ennast rivis, väga noort udust nägu teiste samasuguste seas. Pilt oli üles võetud Narva rindel. Sellest rindest oli siis ka juttu, kahest inglise ipriidimürsust, mida nad soomusrongilt punaste suunas olid põrutanud. Olid siis paar päeva hiljem vaatama läinud ja mõned kollaste nägudega laibad eest leidnud ... aga need polnud mitte gaasist kollaseks läinud, vaid hiinlased olnud. Igal oli kapsapea seljakotis olnud.

Ja siis oli Otto-poiss Narva rindelt ära jooksnud. Oli kuulda olnud, et lõuna poolt sakslane tulemas olevat... ja eks see oli hoopis teine asi kui venelasega sõdida. Venelase vastu polnudki ju mingit lusti sõdida, polnud õiget viha ega midagist, need samasugused vaesed vennikesed nagu isegi.

Kuna poisid ennast kohe kapten Trallo juures kirja pannud, polnud ärajooksmisest numbrit tehtud, saadetud aga eesliinile.

Nii, ja nüüd tuleb vanamehe jutust see koht, see filmilik mälupilt, mille pärast ma praegu kirjutan.

Volmari jaama oli väga raske võtta olnud. Sakslased olid Maksimi kuulipilduja aknale seadnud ja andsid sellest muudkui tuld, mõni meie meestest oli juba kuuli külge saanud. Lõpuks hiilitud ligi ja poetatud akendest paar granaati sisse. Saksa kaigast, ütles Otto. Vaikus! Igaks juhuks veel paar granaati eelmistele otsa.

Kui noored eesti mehed nüüd jaamahoonesse sisse astusid, oigasid veel mõned surijad vereloikudes: uhiuutes mundrites Riia koolipoisid. «Umbes sama noored kui meie,» ütles Otto, tookord 15-aastane, «ja küll neil oli kodust alles head kraami ranitsasse kaasa pandud! Kuldses ja punases paberis sokulaadi, saksa kirjad peal! Pühkisime käisega sokulaadi verest puhtaks ja pistsime mõlema suupoolega. Meie saime sellist kraami elus esimest korda... ja eks kõht oli poistel selle suure sõdimisega tühjaks ka läinud.»

Tolle teise suure sõja ajal heroiseerisid meie idanaabrid Saksa armee vastu võitlemisel abiks olnud lapsi ja punased kirjanikud üllitasid halearmsaid lugusid polgu poegadest. Teiselt poolt tuleb silme ette foto, millel Hitler kiivris poisikest, viimset Berliini eest võitlejat põsele patsutab.

Pärast teist maailmasõda sai kirja pandud rahvusvahelise õiguse reegel, mille järgi ei tohiks sõdimisest osa võtta need, kes pole veel 15-aastased. Aga paraku on praegugi sõjapiirkondi, kus kasvavad lapsed ei püri mitte Euroopasse, vaid võitlevad oma pere, kodu ja kodumaa eest meiegi folkloorist tuttava põhimõtte järgi, et kuni kasvõi üksainus põlvepikkune poisike veel elus on...

Nagu mõtlesid küllap ka need Liivimaa pealinnast pärit vabatahtlikud koolipoisid, kelle kodust kaasa pandud šokolaadi eesti eakaaslased post mortem nahka pistsid.

Kolmandas reas paremalt esimene Rudolf Hirsch, Indrek Hirve vanaonu. Foto: Perekonna arhiiv