Tõnu Kurissoo: kempluses kipub ununema tselluloosi vajalikkus

Tõnu Kurissoo

FOTO: Erakogu

Tulevikku vaatava visiooni puudumine on meil halvanud mõtte tselluloosi väärindamise vajadusest ning sellest tulenevast tõelisest kasust.

Eesti suurim mure on tulevikuvisiooni puudumine. Tselluloositööstuse rajamisega oleme lootusetult hiljaks jäänud. Või siis teisiti: tselluloositööstuse likvideerimine üheksakümnendatel oli viga. Nagu ka arvamus, et isevooluteed minev turumajandus lahendab kõik majandus- ja heaoluprobleemid.

Tselluloosi tootmist seostatakse enamasti paberitööstusega, mille toodangu kasutus igapäevaelus on silmanähtav. Isegi tselluloosi toorainet nimetatakse endiselt paberipuuks. Peaaegu üldse ei räägita tselluloosi keemilisest töötlemisest ja taasregenereerimisest paberitootmise termo-mehaanilise protsessi asemel.

Tallinna tselluloositehase valmistoodang oli enam-vähem puhas tselluloos. Suur osa sellest läks nõukogude ajal ekspordiks Prantsusmaa sõjatööstuse tarbeks. Sellestsai valmistada lõhkeaineid, suitsuta püssirohtu ja tahkel kütusel töötavate rakettide veojõudu tagavaid komponente. Ka teises maailmasõjas kasutatud reaktiivmürsud Katjuuša lendasid modifitseeritud tselluloosi veojõul.

Peale sõjatööstuse sobinuks Tallinnas toodetud tselluloos tekstiilitoodete valmistamiseks. Vastav keskkonnasäästlik ja majanduslikult tõhus moodus on Rootsi Karl­­stadi ülikoolis välja töötatud.

Maa elanikkonna suurenemine ning toidukultuuride kasvatamiseks vajaliku põllumaa ja magevee nappus on kahandanud lina ja puuvilla all olevaid pindasid. Keemiatööstus asendab edukalt nendel kiudainetel põhinevaid riidekangaid. Põhjamaade okaspuudest nn kraft-menetlusega toodetud tselluloosikiu tõmbetugevus ületab pea kaks korda puuvilla oma ja jääb napilt alla linase kiu tugevusele. Olgu mainitud, et kraft-menetlus puidu töötlemisel on aluseks nii Äänekoskis kui Emajõe haardesse plaanitud tselluloositehases.

Tselluloositoodangu kasvu prognoositakse järgmiseks 40 aastaks just tselluloosi keemilise töötlemise ja taasregenereerimise tulemusena saadavate kiudainete vajaduse kaudu. Sellistest kiududest valmistatud kangad on hügieenilised, õhku ja niiskust läbi laskvad ning rahuldavad kiire rahvastikukasvuga lõunapoolsete maade vajadusi.

Saadud kangad on puuvillast valmistatutest kestvamad, nägusamad, materjal toorainena taaskasutatav ning komposteeruv.

Tulevikku vaatava visiooni puudumine on meil halvanud mõtte tselluloosi väärindamise vajadusest ning sellest tulenevast tõelisest kasust.

Esimene keemiliselt töödeldud ja regenereeritud tselluloosist viskooskiu valmistamise patent anti välja 1904. aastal. 1914. aastal valmis Hiiumaale rajatud tehases viskooskiu katsepartii, milleks tselluloos toodi Soomest ja Venemaalt. Esimene maailmasõda lõpetas aga selle ettevõtmise ning mälestusena tselluloositootmisest on Hiiumaal nüüd vaid Viskoosa bussipeatus.

Sajand tagasi oli Hiiumaa ettevõtjatel parem tulevikunägemus kui tänapäeval. Tselluloosi tootmisega ei kaasnenud siis ega kaasne ka nüüd tõelist jõukust, pigem lõpptoodanguga, mida sellest valmistada saab.

Tselluloosi tootmine ja müük plaanitud kujul sarnaneb piimatootmisega, kus keegi teine riisub koore, tootjale jääb aga raske töö, hais ja sõnnik.

Tagantjärele ei hakka keegi taaselustama Eestis likvideeritud rohkeid töökäsi vajanud suuri tekstiilivabrikuid, isegi kui tselluloosi väärindamiseni ja sellest kedruse tootmiseni jõutakse.

Kahtlemata oleks Eestis otstarbekas rajada oma tselluloositööstus ja saadud tselluloos väärindada. Tänapäeval ei kasutata erinevalt sajanditagusest tehnoloogiast tselluloosist kedruse tootmiseks töötajatele ja keskkonnale mürgiseid ühendeid. Pealegi on seesugune kedruse valmistamine jääkidevaba, automatiseeritud ja suletud tsükliga tootmisprotsess. Tselluloosi tootmine ja müük plaanitud kujul sarnaneb piimatootmisega, kus keegi teine riisub koore, tootjale jääb aga raske töö, hais ja sõnnik.

Kui seada sihid kaugemale, siis väärtuslike ja ka ülimalt väärtuslike toodete valmistamiseks tselluloosist ei pruugi rajada ühte ja üüratut metsamajandus-, logistika-, keskkonna- ja piiriüleseid reostusprobleeme tekitavat ettevõtet. Mitmesugustele lõpptoodetele spetsialiseerumise korral leidub Eestis piisavalt jõgesid, mille lähedusse saab mõistliku tootemahuga puidu­­rafineerimise ettevõtteid rajada.

Ja veelgi tähtsam, et need ettevõtted ei kuuluks väliskapitalile, mille omanike ainsus mure oleks odavama tööjõu värbamine, kasumi väljavedu ja saasteainete jätmine võõrale territooriumile.

Tagasi üles