Mihkel Kunnus: globaalsed probleemid ja kohalikud leevendused

Mihkel Kunnus Foto: Sille Annuk

Park või pilvelõhkuja? Kui vaatame pargist, siis on sinna kõrghoone ehitamine selgelt keskkonnakahjulik. Kui aga sellega hoitakse ära veidigi valglinnastumist, siis on see keskkonnahoidlik. Rohelist maailmavaadet on lihtne segi ajada rohelise lühinägelikkusega.

Kui Lääne tsivilisatsiooni peamised vaim­­sed auto­­riteedid – teadlastest paavsti eneseni – milleski ühel nõul on, siis selles, et keskkonnaprobleemid on inimkonna kõige põletavamad probleemid. Pariisi kliimalepe oli selles mõttes samuti ajalooline sündmus, et midagi nii globaalset – alla kirjutas ligi kakssada riiki! – pole varem kokku lepitud. Arvestades seda, et alati leidub igas seltskonnas ka neid, kes on ainuüksi vaidlemise ja vastandumise pärast vastupidisel seisukohal, võib vist öelda, et keskkonnaküsimuse pakilisuses on inimkond saavutanud üksmeele täieliku rekordi. Üksmeel on ikka parem kui erimeel. Aga sellega ka head uudised lõpevad.

Foto: Artur Kuus

Õige kiiresti lähevad arusaamad lahku siis, kui muututakse konkreetsemaks ning küsitakse, mida ja kuidas siis konkreetselt teha. Enam-vähem igale soovitusele võib leida piirkonna või aja, mil see soovitus töötab kavandatule vastu. Iga nõuanne võib pöörduda enese vastandiks, kui sellega ei kaasne terve hulk tingimusi. Ja miski ei käi selgeid ja üheseid lahendusi otsivale praktilisele meelele rohkem vastu kui igasugune «peenike kiri dokumendi allservas».

Näiteks, kas metsamajandamine on öko? Võib, aga ei pruugi. Selge on see, et mets on taastuv loodusvara ja taastumatutelt maavaradelt taastuvatele loodusvaradele üleminek ning majandustegevuse lõimimine looduslikult toimivatesse aineringetesse on kõige jätkusuutlikum ja ökom asi üldse. Järeldus on selge: lõpetagem fossiilkütuste tossutamine ning kasutagem metsa ja biomassi! Õige! Ent rasketehnikaga aasta ringi tehtud intensiiv(lage)raie on pelgalt üks inimtekkeline keskkonnakatastroof teiste kõrval, järjekordne kiirendus ökoloogilise kollapsi poole.

Kas tselluloositehas ümarpuidu ekspordi alternatiivina on hea või halb? Oleneb, milline. Väike tehas õiges kohas on hea, hiiglaslik tehas on taas üks järjekordne inimtekkeline loodusõnnetus, ja seda kus tahes.

Milline on mõistlik määr, millega inimene peaks loodust ümber kujundama? Kohe võib öelda, et praeguses kontekstis on null korraga võimatu ja ka mitte parim. Kõigi muude hädade kõrval kummitab meid vääriselupaikade kadu ja liigiline vaesumine. Ometi ei kahanda inimese sekkumine alati elurikkust, vaid võib seda ka suurendada. Musternäiteks on siin puisniidud, kooslused, mis püsivad ainult koos inimesega ja mis on liigirikkuselt pindalaühiku kohta maailma absoluutses tipus. See teebki keskkonnateemalise debati nii keeruliseks. Üks ja sama asi – inimmõju loodusele – võib olla nii positiivne kui ka negatiivne ning sageli on see üleminek sujuv.

Veel. Kas teavitada ja valgustada või käskida ja keelata? Keelamine kõlab ehk sõjakalt ja riigivanemlikult, aga ometi on meil hulk asju, mis isegi eraelulises tarbimisvaldkonnas on keelatud ja me üldiselt oleme nõus, et need keelatuks peakski jääma (olgu või narkootikumide või antibiootikumide vaba kättesaadavus).

Keelamise vastu pole mul iseenesest midagi. Ma isiklikult keelaks terve hunniku asju ära, mis praegu on lubatud. Kuna erinevalt poliitikuist ei kammitse mind vajadus võimalikult paljudele meeldida, võin siin olla üsna siiras. Näiteks ma keelaks ära ilutulestiku. Igasuguse pürotehnika. See on üks ilgenõme lärtsutamine, mis ajab mürgiseid ained õhku ja on täielik terror kõigile linnas elavatele loomadele ja lindudele. Mingi sekundite suurusjärgus kestva silmailu nimel.

Siis need WC-potti käivad värskendajad keelaks ka ära. Mis saaks olla tobedam! Desinfitseeritakse sõna otseses mõttes sitta! Enne kanalisatsiooni laskmist mürgitatakse bakterimass kange keemiaga! Ja seda mingi tobeda esteetilise ülitundlikkuse tõttu. Võetakse halvim mõisapreililt, mitte parim talutüdrukult!

Inimeste eneste võime piirata plastprügi tekitamist osutus nii mannetuks, et Euroopa Liit otsustas seaduse jõuga sekkuda. Selline lahendus oli paraku vajalik.

Võtame nüüd ühe konkreetsema näite. Kas linnaparki kõrghoone ehitamine on keskkonnahoidlik tegevus? Sellega on natuke nagu eestlaste ja venelaste vähemussuhtega. Oleneb, millise «suurendusega» vaadata. Kui vaatame Narvat, siis on eestlased vähemuses. Kui vaatame tervet Eestit, siis on venelased vähemuses. Kui läheme veel kaugemale, siis Euroopas omakorda on eestlased venelastega võrreldes selges vähemuses. Ja maailma mastaabis kindlasti.

Kui vaatame pargist, siis on sinna kõrghoone ehitamine selgelt keskkonnakahjulik. Kui aga sellega hoitakse ära veidigi valglinnastumist, siis on see keskkonnasäästlik. Jääb ju summaarselt palju rohkem rohelist keskkonda alles, kui inimesed elavad ja töötavad üksteise kukil, mitte pole igaühel majalahmakat isikliku asfaltplatsiga.

Ses mõttes võib linna kontsentreerimine olla täiesti ökoloogiline tegevus, kui sellega hoitakse asfalditud pindala lõpptulemusena väiksem. Samas on ka siin tingimused. Kena aiaga eramu linna servas võib olla kõvasti keskkonnahoidlikum nähtus kui järjekordne intensiivpõllunduse lisahektar. Suured põllud Tartu lähiümbruses on looduse seisukohalt üsna trööstitud nähtused. Ei õitse seal ükski põllulill, ka mitte meie imeilus rahvuslill.

Fakt on see, et inimsilmale roheline meeldib. Roheline linn on silmale hea vaadata, pargid on mõnused kohad, pakuvad jahedat varju ja lemmikloomadele jooksuruumi.

Paraku meeldib inimesele roheline värv õige mehaaniliselt. Seda isegi niivõrd mehaaniliselt, et talle meeldivad rohelisest plastist lilled. Ameerikas on päris levinud kuivanud muru värvimine roheliseks. Ilmekas näide on seegi, et jalgpalliplatside plastkate on alati roheline, kuigi see plast võiks olla mis tahes värvi. Selline inimsilmale omane roheline lühinägelikkus võimaldab igasugust «rohepesu», täiesti keskkonnavaenulike meetodeid esitada keskkonnahoidlike ja rohelisena.

Vapramad võiksid aga suruda endas maha pakitseva niitmiskihu ja niita nii vähe kui võimalik. Ja üldse järgida jõudumööda igaühe looduskaitse põhimõtteid. 

Ka elavatest taimedest koosnev roheline väli võib olla väga liigi- ja eluvaene. Näiteks intensiivpõllumajanduslikud põllud, muruplatsid, mida pügatakse kord nädalas, ja ka pargid võivad olla üsna liigivaesed, nagu meil Tartuski olema kipuvad – hõre ja õistaimedevaene lagendik mõne tumeda sambaga, põõsarinne puudub pea täiesti.

Väga soovitan üles otsida Jaan Kaplinski artikkel «Pügatud Eestimaa» (Sirp 7.11.2014). Ja kui seda ei viitsi, siis võtta kuulda praeguse paavsti sõnu, kes võttis oma nime püha Franciscuse järgi ja kellega koos ta palus, et igas aias jäetaks osake puutumata, et seal saaksid kasvada metsikud lilled ja taimed. See on selline lihtne, kergesti täidetav palve.

Vapramad võiksid aga suruda endas maha pakitseva niitmiskihu ja niita nii vähe kui võimalik. Ja üldse järgida jõudumööda igaühe looduskaitse põhimõtteid. Me kõik saame anda oma väikese panuse elurikkuse säilimisele. Vaata oma aias, krundil, linnas või omavalitsuses ringi. Mis on need väiksed asjad, mida kohe praegu saad teha: vähem muru niita, hooldada poollooduslikku kooslust, panna üles lindude pesakast või putukahotell ja rajada väike õierohke kodumaistest liikidest peenar (vt Sirp 27.4, «Igaühe looduskaitse»).

Lisaks on igati soovitatav vältida võõrliikide toomist oma koduaeda. Iial ei või teada, millal sealt mõni pidurdamatu hooga plehku paneb. Hea hoiatav näide on Kanada kuldvits, mis on 1990ndatest invasiivse liigina hirmsalt levinud ja mõnes kohas (Tartus näiteks Viljandi ringi ümbruses) üsna puhta töö teinud.

Lõpetaksin aga lõiguga Rein Sanderi raamatust «Metsast aeda», mida igale iluaiapidajale soojalt soovitan.

«Vanas suures poollooduslikus aias on aja kulg aeglasem. Mida rohkem on aias pügatud muru ja tujukaid õrnu lilli, seda vähem jääb meil neid hetki nendest lihtsalt rõõmu tunda. Aga elu on liiga lühike selleks, et kulutada vabu tunde näiteks võitluseks kõrreliste kõrguskasvuga. Kui muidu on päevast päeva kiire, siis võiks ju aias aega rohkem olla. Aega istuda, vaadelda ja mõelda. Mõnel mõnusal pingil. Ja kuidas sa hakkadki niitma, kui ühes aiaservas õitsevad piipheinad ja maajalg, teises aga tõstavad pead nurmenukud? Lausa logeleda ei luba meil ükski elatav aed, ikka on vaja midagi rohida, pügada, kärpida, väetada või niisama kohendada. Ja kõrges kasteses rohus kõndimine on lihtsalt romantiline unelm nende jaoks, kes seda igapäev tegema ei pea.

Ometi ei ole mõtet aja ja loodusega võidelda. Ehk tasub võtta loodusest hoopis eeskuju ja tuua kohe alguses aeda meie oma looduse ilutaimi. Neid taimi, mida iga päev poputama ei pea, on meil üllatavalt rohkesti. Igas aias leidub ju palju erinevaid kasvukohti, tuleb ainult mõtelda, kuhu miski sobib. Ja katsetada, kuidas kasvab. Kui kasvupaik on hea, kasvab taim seal rõõmsalt ja lopsakalt ka ilma suurema torkimiseta.»