Peeter Olesk: kuhu teadus kaob?

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Ma ei halvusta ekspertiisi, ent ma pean halvaks tendentsi asendada uurimus ekspertiisiga. Mis vahe neil on?

Üks osa temast kaob seepärast, et vale oli kas idee või jõukohasus. Mõned sellekohased näited on võrdlemisi lihtsad, mõned äärmiselt keerulised. Ligi 70 aastat tagasi jättis Paul Ariste katki soome-ugri keelte võrdlev-ajaloolise grammatika kui iseseisva raamatu käsikirja, sest ta hakkas kartma, et see raamat ei tuleks piisavalt algupärane, kuna tal tuleks väga palju teistelt uurijatelt maha kirjutada või siis oletada rohkem kui olla tõsiasjades kindel.

Võrreldamatult keerulisem juhtum on viia aastakümnete pärast lõpule Eesti regilaulude teaduslik väljaanne «Vana kannel», mille sisu on korraldatud kihelkondlikul ja topograafilisel viisil. Siinkirjutaja – nagu hulk teisigi – pooldab regilauluvara publitseerimist elektroonilisel kujul, konservatiivid loodavad, et kõik «Vana kandle» kasutajad elavad vähemasti niisama vanaks nagu Noa vanaisa Metuusala, kes elas ligemale tuhandeaastaseks.

Ei saaks öelda, et Jakob Hurda idee oli vale ja iga kihelkonna etnoloogilist entsüklopeediat ta ei kavandanudki. «Lihtsalt» folkloorset pärandit on kihelkonniti ja maakonniti kogutud suhteliselt ebaühtlaselt ning töötatud läbi ja publitseeritud veelgi ebaühtlasemalt, kusjuures publitseerimistööd ei ole peetud kraadivääriliseks – ei Nõukogude okupatsiooni aastakümneil ega ka nüüdses Eesti Vabariigis. Eesti regivärsipärandist on 80 viimase aasta jooksul avaldatud tosin köidet (pluss salvestised), karjaselaulud, vanasõnadest pool tosinat, mõistatusi kolm, muinasjutte üks köide, läänemeresoomlaste ühine vanasõnavara ja üksikute läänemeresoome rahvaste vanasõnavara eraldi, kolm köidet vägilasmuistendeid, tosinkond raamatut vadja folkloori ja etnoloogiat, kaks esinduslikku folklooriantoloogiat. Folkloorset proosat on ohtrasti publitseeritud murdetekstidena hoopiski lingvistilistes väljaannetes. Kõik see kokku on meeletu töö, mille vahest kõige küsitavam külg on see, et «Vana kandle» koostamine on nihkunud rahvaluuleteadusliku uurimistöö järjekorra lõppu, mistõttu päevakajalised vahelugemised meedias on saanud tähtsamaks kui folkloor ise.

Kuid tahtsin kirjutada ühest teisest kaokohast. Meil kirjutatakse väga palju, avaldatakse aga väga vähe teaduslikke ekspertiise. Neid pole nii palju vaja, ent on vaja pidada kinni põhimõttest, et ekspertiis ei ole ärisaladus ning järelikult peavad ekspertide nimed ja nende arvamused olema teada, iseasi, kui laiale ringile. Muidu asendub teaduse üks kõige olulisemaid eesmärke, nimelt kahtlustuste vähendamine tõekindluse huvides, ebamäärasuste suurendamisega.

Ekspertiis «ilma teaduseta» on mobiilsem, kuid ta võib olla ka rahaliselt tulusam ja ta ei vaja eelretsenseerimist. Viimane tähendab seda, et eksperdihinnang ei nõua erialast arutelu (v.a arstlik konsiilium) ja ta võib olla suvaliselt isiklik. Uurimus on teatavas mõttes kohustuslik, näiteks teadusliku kraadi omandamisel. Ekspertiis on möödapääsmatu avariiolukordades, mõnes kohtuasjas ja nendel juhtudel, kus kohtul on küll roll, kuid puudub pädevus (näiteks surmaga lõppevad elektri- või kaevandusavariid).

Ma ei halvusta ekspertiisi, ent ma pean halvaks tendentsi asendada uurimus ekspertiisiga. Mis vahe neil on? Uurimus käsitleks näiteks tänavate ääres ja linnaparkides kasvavate puude haiguskindlust ning haigestumust. Ekspert hindab, mida haige puuga teha, metsakasvataja otsustab, kuidas mahavõetud puid asendada ja kas lasta kändudel veelgi kõduneda või juurida nad välja, ning puidutehnoloog ütleb, milleks haige puu või raieküpsuse kaugelt ületanud puude puit üldse kõlbab. Vähemalt üks uurimus, aga vähemasti kolm eksperti ja kümmekond inimest tehnilist abijõudu. Miks mitte, kui linnamaja on ehitatud looduslikult kasvanud puude alla, mida ei saa traditsioonilisel kombel langetada, sest õhuruum on elektrijuhtmeid täis.

See oleks asja sisu. Argipäevaselt on meil tegu aga poolikute intriigidega.

Väärib tähelepanu, et seni on tselluloosiprojekti puhul rõhutatud peamiselt tema võimalikku asukohta, bioloogilisi uuringuid ja tehnoloogiat, peaaegu üldse mitte aga ettevõtmise rahastamist, rahaallikaid ning rentaabluse sündi.

Kas keegi näiteks teab, kui palju on Tabiveres erametsa ja kas see ostetakse välja või läheb sundvõõrandamisele? Ilmselt ostetakse ja sundvõõrandatakse mõlemat, nii metsa kui ka metsamaad, ning ilmselt on osa projektist ka juba välja makstud, sest kuidas muidu seletada, et projekti perspektiivi õiguslik ekspertiis esitati, «kellele vaja», hiljemalt pool aastat enne, kui kogu lugu juppidena avalikkuse ette jõudma hakkas.

Väärib tähelepanu, et seni on tselluloosiprojekti puhul rõhutatud peamiselt tema võimalikku asukohta, bioloogilisi uuringuid ja tehnoloogiat, peaaegu üldse mitte aga ettevõtmise rahastamist, rahaallikaid ning rentaabluse sündi. Ekspertiisid on, uurimusi ei jätku.

Ekspertiisidel (nagu ka käsikirjalistel aruannetel) on veel üks «eelis»: neid ei evalveerita. Paradoksaalne see on, aga ekspertiis annab tema tegijale niisuguse vabaduse, mida uurimus hoopiski kitsendab. Kehtiva nomenklatuuri järgi on ettevõte suur, kui seal on palgal üle 250 töötajat (RMK palgal on umbes 700 töötajat).

Mitu suurettevõtet mahub Eestisse, milline on nendes teenindava ja tootva funktsiooni suhe, kuidas on geograafiliselt jaotatud nende tehnoloogiline profiil (näiteks metallide töötlemine) ning millisele kapitalile nad õieti kuuluvad? See kokku ja üksteisest lahus ongi teaduse ja uurimistöö asi, mitte kirjutada uudiseid rubriikides «Edulugu» ning «Õnnetused ja kuritööd». Kui teadus vaatab nendest rubriikidest kõrvale või üle, teeb ta õigesti.

Kui ta aga on sootumaks vait, teeb ta täiesti valesti. Sest siis avab ta ruumi rumalusele.