Alvar Tipp: kui linnavõim ei kuula, hääletab pettunud linlane jalgadega

Alvar Tipp

FOTO: Erakogu

Tartus on ilus elada. Linn on väike, kompaktne ning mingi ime läbi isegi veel roheline. Kuid see on ka kõik. Viimastel aastatel Tartus võimutäiust teostanud Reformierakond koos Keskerakonnaga on oma otsustes muutunud eksimatuks. Hoiak on: kui võimalik linnarahvast koorida, siis koorime, sest seadusega on see ju lubatud.

Pean silmas Tartus kehtivat üht Eesti kõrgeimat lasteaiatasu, mis tuleval aastal tõuseb juba 75 eurole. Kui sama reformisamm jätkub, siis linnaametnike prognoosi järgi on see aastaks 2022 juba 93 eurot kuus. Sellele summale lisandub veel igakuine söögiraha, mis tänavu on 30 eurot kuus.

Et Tartule ja võibolla ka Eestile pole uusi lapsi enam väga vaja, on mulle juba ammu selgeks saanud. Aga mida ma ei mõista, on see, miks siis mai lõpu Kuku raadio «Vox populi» saates vastajate küsimustele vastanud Reformierakonna uus peasekretär Kert Valdaru jätkusuutliku iibe küsimusele vastas, et nad mõtlevad tõsiselt, kuidas soodustada, et inimesed tunneksid ennast turvaliselt ja neil ei oleks kartust kolmanda, neljanda ega viienda lapse perre tulemise pärast. «See on oluline teema ja probleem ja me tegeleme lahenduste otsimisega,» ütles ta.

Kui see pole silmakirjalikkus, siis mis on silmakirjalikkus! Ühelt poolt oleks kohalikus omavalitsuses võimalik teha kõik peresid rohkem abistades ja toetades, et lapsi sünniks, abiks oleks kasvõi kohatasu tõusu ära jätmine või Tartus lahtisidumine riiklikust alampalgast, mis seni tingib automaatse hinnatõusu.

Sellekohaseid ettepanekuid on Tartu volikogus teinud VL Tartu Heaks juba korduvalt. Kuid kõik need ettepanekud on Reformierakond koos oma koalitsioonipartneritega tagasi lükanud. Mis siis teha?

Kui linnavalitsus ei kuula mõistlikke argumente, ei jäägi minul kui ausal maksumaksjal üle muud kui hääletada jalgadega.

Meie peres kasvab neli last. Kui 2011. aastal läks lasteaeda esimene laps, oli lasteaiakoha tasu 22 eurot. Nüüd, kuna Eesti elu ja majandus on kaheksa aastaga läbi teinud imelise muutumise röövikust liblikaks, on lasteaia kohatasu peagi 75 eurot. See hinnatõus on leebelt öeldes üle mõistuse. Paljud lapsevanemad ei suuda enam sellist kohatasu tasuda, on sunnitud jätma lapse koju ning halvimal juhul ka ise koju töötuks jääma. Tean selliseid näiteid päris mitmeid.

Aga ka see teeb Reformierakonna rõõmsaks, sest siis saab ju öelda, et Tartus lasteaiajärjekorda ei ole. Poliitiline võit kirjas, mis siis sellest, mis hinnaga see võit tuleb. Igasugusele väitele, et Tartu linnas on kohatasu liiga kõrge, vastab Tartu linnapea suure uhkusega, et Tartus on suurepärane soodustuste süsteem. Tõesti, vanim laps maksab kohatasu täiel määral, pere teine lasteaias käiv laps maksab pool hinda ja pere kolmas lasteaias käiv laps on kohatasust vabastatud.

Kuid sellest hoolimata maksin maikuus lasteaiatasusid 191 eurot. Ja ega sellega ju kulud lastele lõppe. Koos huviringide tasuga läheb laste peale iga kuu 400 eurot. Mõni targem pere liisib endale selle rahaga hoopis uue auto või sõidab rõõmsalt puhkusele. Soodustus küll, aga mitu perekonda Tartus kvalifitseerub sellist soodustust saama? Vähesed – ehk siis nimetame selle soodustuse lihtsalt poliitiliseks trikitamiseks.

Mida siis teha? Eestis on vanasõna «Kuidas sina külale, nii küla sinule» ning sellest vanasõnast lähtuvalt kutsun üles lapsevanemaid ka käituma. Selleks, et lasteaiakoht saada, peab Tartus sissekirjutust omama üks lapsevanem. Selleks, et linn määraks lapsele tema elukohale kõige lähema kooli, peaks ka lapse elukoht olema kenasti fikseeritud Tartu linna. Seega saab kasutada sellist skeemi, kus peres vähem teeniv lapsevanem jääb uhkeks Tartu elanikuks, aga rohkem teeniv lapsevanem kirjutab end sisse kuskile maakohta. Selliselt elavdame Eestis kaduvat maaelu lootuses, et ehk oskavad maapiirkondade juhid meie maksurahaga midagi mõistlikumat peale hakata.

Üksikisiku tulumaksul on ju Tartu linna eelarvele päris suur mõju. Kui linnavalitsus ei kuula mõistlikke argumente, ei jäägi minul kui ausal maksumaksjal üle muud kui hääletada jalgadega.

Tagasi üles