Olev Raju: päästke Tartu? Ei, Eesti!

Olev Raju Foto: Kristjan Teedema

Jutud sellest, et Est-Fori tselluloositehasest on Eestil palju võita, ei pea vett. Et paljudes valdkondades on palju kaotada, on selge mahuka analüüsitagi.

Tartu ülikoolis loeti üle 50 aasta tagasi rahanduse tudengitele kaht huvitavat ainet. Tähtsamate tööstusharude tehnoloogiat (seega ka tselluloosi tootmist) ja paari aasta vältel rahataotluste kontrolli, mis võimaldas kiiresti eristada ausaid ja sisukaid projekte bluffidest. See osa kadus – sellist asja ju ei saanud kommunismi ehitamisel olla. Kuna olen viimane mohikaanlane neist, kellele seda loeti ja kes on veel aktiivne, on mul ilmselt lausa kohustus näidata, kuidas tselluloositehase projekt kõrbeb, kui seda analüüsida.

Iga projekti analüüs algab elementaarloogika kontrollist. Tselluloositehase algatajad väidavad, et võtavad Emajõest vee, kasutavad ja lasevad tagasi joogikõlblikult. Siis võtavad uuesti joogikõlbmatu Emajõe vee, puhastavad, et kasutada, ja lasevad jõkke tagasi puhastatult. On selge, et ükski majandusmees ei jätaks puhast vett korduvalt kasutamata, seejuures kulutusi tegemata. Minu ülikooliaegne «konts» ütleb: sellise absurdloogilise projektiga edasi ei tegelda, see peab kohe rändama prügikasti.

Jätkan siiski analüüsi. On selge, et see «puhas» heitvesi ei ole nii puhas, et seda saaks kasutada mitu korda. Kui palju on selles väävlit ja fosforit ning kui palju sellest meie loodus ikkagi välja kannatab, on elava diskussiooni objekt. Selge, et kahjulik mõju loodusele on kindlasti olemas. Nende mõlema saastaja veest kättesaamisega tulevad nüüdisaegsed puhastusseadmed küllaltki hästi toime, kuid asi pole ju ainult selles. Vee puhtamaks saamisega kasvavad kulud ja see innustab otsima muid lahendusi.

Räägitakse puidu väärindamisest ja ekspordi kasvust, aga ei sõnagi sellest, et raha läheb ühe firma taskusse ja riigieelarve suur kasv selle toel kuulub utoopia valdkonda.

Kahjuks tekib tootmisprotsessis veel palju reostust. Kõigepealt raskemetalle. Otsisin tulutult värskemaid Soome andmeid, mu vanas tööstusharude tehnoloogia konspektis on need arvud sellise puidukoguse kohta jahmatavad. Kuna puit kasvab praegu reostatumas keskkonnas kui sajand tagasi, siis kindlasti pole kahanenud elavhõbeda, tsingi, tina, radioaktiivsete ainete jms sisaldus. Ja mis kõige ebameeldivam – neid aineid on keerukas välja puhastada. Tehnoloogia on olemas, kuid head lõpptulemust on väga keeruline saada. Ja preparaadid, mida selleks kasutatakse, ei hiilga puhtusega.

Heitvees on palju muudki, sealhulgas üliohtlikku dioksiini. Dioksiin on värvitu ja lõhnatu aine, mis tekib kulu, põhu, olme- ja aiandusprahi põlemisel, eriti aga prügimägede pinna- ja süvatulekahjude ajal, ning tselluloositööstuse heitveest. Dioksiin on inimese tervisele üldist laostavat mõju avaldavate ainete seas esikohal, see põhjustab vähki ning on võimeline surmavalt tabama mistahes organit. Saksamaa andmetel on arenenud tööstusriikide patsientidel diagnoositud vähijuhtumitest 12 protsenti dioksiini süü.

Sellest, kuidas Soome juba praegu oigab selle vähitekitaja käes ja püüab pääseda Soome lahe põhireostaja staatusest, leiab intenetist artikleid palju. Selle kohta, kui palju seda mürki toodavad tselluloositehased, on erinevaid väiteid. Kuid ikkagi, kas dioksiini kontsentratsioon on mõne aasta pärast Peipsis selline, et kalapüük tuleb keelata? Ja mis mõtet on kulutada siis suuri summasid teistele uuringutele, kui dioksiinisaastet ei saa välistada.

Loen arve, kui palju tuleb tehase varal meile töökohti juurde. Kui tselluloositehas annabki 200 töökohta, siis kahjuks kaob töökohti riigist tervikuna mitu korda rohkem. Palkide ja saematerjali Eestist väljavedu väheneb, töökohti selles sektoris ka. 

Loendasin neid puhketalusid, turismitalusid jne, kes reklaamivad end metsavaikusega. Sain 317. Ilmselt on neid veelgi rohkem. Kui palju väheneb nende külastatavus, sest raiesmike risu küll ei meelita turiste sama palju kui metsavaikus? Ja mitu töökohta nii kaob? Ning eriti hull küsimus: kui saeveskid, puitmajade valmistajad, mööblitootjad jne jäävad hätta, sest puitu ei jätku ja selle hind tõuseb? Kas Imaverest saab uus Võhma? Kas Eesti kokkuvõttes saab rikkamaks või jääb vaesemaks? See, et metsast jääme suures osas ilma, on selge. Aga mida saame asemele?

Nagu mantrat korratakse, et luuakse palju lisandväärtust ja elame palju paremini. Küsin: kuhu laekub see lisandunud väärtus? Firma saab kasumi, aga kes veel midagi saab? Eestis sisuliselt pole kasumilt tulumaksu. Mistahes ettevõttele ei tee raskusi kasum maksuvabalt (või peaaegu maksuvabalt) minema toimetada. Mets läinud ja Eesti riik ega rahvas ei saanud midagi. Tulumaksuseaduse muutmine tähendab aga nii mõnegi erakonna laibastumist.

Aga teised maksud? Tselluloos veetakse välja. Väljaveolt käibemaks puudub, küll aga küsib ettevõte käibemaksu tagasi tootmise sisenditelt. Isiku tulu- ja sotsiaalmaksu muidugi makstakse, kuid samal ajal ei laeku seda neilt, kes selle ettevõtte tõttu jäävad tööta (vt eespool). Ja kui ka tselluloositootjatelt laekuks veidi rohkem, on käibemaksu miinus kindlasti suur.

Kuidas siit leida suurt raha Eesti rahva heaoluks, jääb selgusetuks. Pigem on see riigieelarvele kahjulik.

Vähegi tähelepanelik lugeja märkas, et ma ei toonud mängu metsaraiest endast laekuvaid summasid. Nende seostamine just selle tehasega rikuks ceteris paribus’e printsiipi, see on aga majandusteaduses tabu. Lihtsamalt: see raha laekuks meile ka siis, kui me seda tselluloositehast ei rajaks ning oma metsa raiuks ja kasutaks teisiti. Aga meile püütakse üha sisendada, et just see tehas toob kasu. Ei oska kuidagi seda kasu leida ...

Hinnad võivad liikuda eri skeemide alusel. Kindlasti kasvab küttepuu hind. Nõudlus on enam-vähem stabiilne, kuid kui saeveskist jääb turule hulga küttepinde, siis tselluloosivabrikust mitte. Kuid ahiküte on just maal ja vanemate inimeste kodudes. Kas riik hakkab neile dotatsiooni maksma? Ilmselt mitte.

Seega on siis nende inimeste puhul müüt, et projekt parandab elatustaset.

Osa metsaomanikke loodab puidu hinna tõusu, mis on aga selgusetu. Sellel tehasel on nii suur turuosa, et tema mõju turule on väga suur. Oma huvidest lähtudes surub ta puidu hinda alla ja siis on need, kes loodavad oma metsa müüa kõrge hinnaga, selgelt eksinud. 

Puiduvarud on piiratud, selle hind maailmaturul kindlasti kasvab, küsimus on ainult tempos. Aga metsaomanikud – eelkõige riik – müüvad pikaajaliste lepingute alusel puitu odavalt tselluloositehasele. Tselluloosi enda hind maailmaturul on küllaltki stabiine.

Ka on muid ohte? Suuri küsimärke on siin minu meelest kaks. Kõigepealt tooraine hanked väljastpoolt Eestit. 

Kui arvestada üha pingestuvat rahvusvahelist olukorda, võib kergesti juhtuda, et mingi aja vältel ei tule Venemaalt mitte ühtegi tihumeetrit puitu. Ja mitte vähem riskantne on loota Valgevenele. Milline on Valgevene pärast Lukašenkat? Kaoses? Kodusõjas? Euroopa Liidu osa? Venemaa osa? Kui puidu hind maailmaturul on kallim, müüakse see maailmaturule, mitte siia.

Kui see tselluloositehas annabki 200 töökohta, siis kahjuks kaob töökohti riigist tervikuna mitu korda rohkem.

Kõige suurem oht on aga ettevõtte omandisuhetes. Nii kallist projekti pole mõeldav rahastada initsiatiivrühma oma rahaga, see saab toimuda ainult pankade konsortsiumi kaudu. Õpikutes räägitakse mitmest ülevõtmise variandist.

Esimene on aktsiapaki omandamine mingil moel.

Teiseks aga just see – ülevõtmine pankade poolt. Ei usu, et need eestvedajad seda ei taju, ilmselt ongi kavas ettevõte korraliku vaheltkasuga ruttu maha müüa. Selleks on vaja saada maksimaalselt garantiid riigilt ja lepinguid mitmelt poolt – sel juhul on hind kõrgem. Seejärel läheb loodetav lisandväärtus otse välispankadele, pole suurt vahet, kas Rootsi või Hiina omadele.

Omandivormi vahetuse plaanile vihjab üks fakt. Mitte keegi ei anna Eestisse maailma parimat tehnoloogiat ega jätka ise tootmist vananenud tehnoloogiaga. On selge, et seda ei anta mitte konkurentidele, vaid tankistidele – tehke ära, siis võtame üle. Nii riskantset projekti rahastatakse vaid sel juhul.

Rahaküsijate usaldusväärsus – hulk asju on lihtsalt maha vaikitud. Mitte juhuslikult ei kõla vandetekst paljudes riikides nii: rääkida vaid tõtt ja kogu tõtt.

Küll imetlen ajude loputamise protsessi. Räägitakse puidu väärindamisest ja ekspordi kasvust, aga ei sõnagi sellest, et raha läheb ühe firma taskusse ja riigieelarve suur kasv selle toel on utoopia.

Resümee. Projekt ei kannata põhjalikumat analüüsi. Sellist tehast lihtsalt ei saa tulla. Tartlased tehast Tartusse ei lase ja ka valitsus kaldub selle poole. Kuid sellele tehasele pole kohta ka kuskil mujal Eestis.

Foto: Artur Kuusi illustratsioon