Täna hommikul tulid Pisarate pargis Sõpruse silla kõrval küüditamiste mälestuskivi juures jutuks 77 aasta tagused inimsusevastased kuriteod ning vajadus mitte lasta neil unustuse hõlma vajuda. Eesti lippude rivis seisis ka Petserimaa lipp, kõige ees aga hoidis mälestusfondi Ristideta Hauad lippu Hando Kruuv, kes on tunnistaja sealsamas 1941. aastal inimeste vagunisse ajamisele.
Kibedad sõnad Pisarate pargis: ei mingit andestamist küüditajatele!
14. juuni 2018, 11:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvuslike mälestusürituste korraldaja Rein Kochi juhitud koosviibimisel kõnelesid Indrek Särg, Tõnis Lukas, Mart Niklus ja lühidalt teisedki.
Hando Kruuvi meenutused olid kõige valusamad, sest ta nägi poisikesena samas kohas, kunagise Tartu sadama raudtee ja praeguse mälestuskivi lähedal oma isa töökoja aknast pealt, kui hoolimatult, justkui orjadesse suhtuti küüditatutesse nende Siberisse saatmise alguses. «Ei mingit andestamist!» ütles ta.
Mälestuskivi juurde olid asetatud lillekimbud. Põlesid küünlad.
Eesti inimõiguste instituudi tänase teate järgi oli 1941. aasta juuniküüditamine inimsusevastane kuritegu, mille panid toime NSV julgeolekujõud Baltikumis ja endises Bessaraabias «nõukogudevastastest elementidest» vabanemiseks.
Represseeritute hulgas oli poliitikuid, omavalitsustegelasi, riigiametnikke, politseinikke ja sõjaväelasi, ettevõtjaid ja edukamaid põllumehi, haritlasi ja seltskonnategelasi. Paljud neist saadeti vangilaagritesse, sageli koos pereliikmetega. Enamik Siberisse asumisele saadetuist olid naised ja lapsed, kelle isad ja abikaasad vangistati.
Eestist küüditati 1941. aastal Siberisse rohkem kui 10 000 inimest. Koos samaaegse deporteerimise lainega viidi Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Valgevenest ja Moldovast ümberasumisele rohkem kui 85 000 inimest.