Riho Raave: teine vahetus ei ole õhtukool

Riho Raave Foto: Margus Ansu

Koolidele on õpilaste rohkusest tingitud töö kahes vahetuses võimalus korraldada õppetööd paindlikult n-ö kogupäevakooli põhimõttel, mis edumeelsemates koolides on juba levinud praktika ja end mitmes mõttes õigustanud.

Juba pikemat aega on Tartu Postimehes kirgi köetud teemal Tamme kooli teine vahetus ehk miks linn ei ole nõus kooli kõrvale ehitusmooduleid paigaldama, et koolikohti juurde luua. Lühike vastus sellele on: Tartu-suuruses linnas tuleb koolipiirkonda vaadelda laiemalt, koolivõrk on üks tervik ning õppetöö paindlik korraldamine mitmes vahetuses on täiesti arvestatav võimalus tagada elukohalähedased koolikohad kõigile Tartu linna koolikohustuslikus eas olevatele õpilastele.

Probleemi suhtumine sõltub sellest, kuidas me seda nimetame või millise sisu sellele anname. Lihtne on kirgi kütta selliste märksõnadega nagu diskrimineerimine ja ebavõrdne kohtlemine, ning oh õudust, lapsed pannakse õhtukooli ning saavad alles magamamineku ajaks koju. Aga see ei ole ju nii!

Teine vahetus algab kell 12 ja tunnid lõppevad kella 16 paiku, mis tähendab, et teises vahetuses käivate laste koolipäev lõpeb samal ajal kui neil, kes pärast hommikust koolipäeva pikapäevarühma jäävad. Lihtsalt ühel juhul oleks pikapäevarühm enne, teisel juhul pärast kooli. Koolipäeva pikkus suurt ei erine.

Õppetöö kahes vahetuses ei ole midagi enneolematut ja varasematel aastatel on teist vahetust olnud kolmandast kaheksanda klassini seitsmes Tartu koolis. Pärast mõne aasta tagust koolivõrgu korrastamist, mille käigus kaotati kümnes koolis gümnaasiumiaste, oli võimalik teist vahetust vähendada.

Kuid õpilaste arvu kasvu tõttu on praegugi mitu kooli, kus õppetöö kahes vahetuses jätkub: Miina Härma gümnaasium (1. ja 2. klassid, 104 õpilast), Herbert Masingu kool (osaliselt 1.–4. klassid, 52 õpilast), Tamme kool (üks esimene klass, 26 õpilast).

Tallinnas käib õppetöö mitmes vahetuses paljudes koolides, sh selle aasta parima kooli tiitli pälvinud Tallinna 32. keskkoolis, kus kõikide 2. ja 3. klasside tunnid algavad lõunaajal. Kõige mõistlikum ongi õppetööd kahes vahetuses korraldada algklassidele, sest nende koolipäev on kõige lühem (neli-viis tundi, teine vahetus saab alustada kella 12 ajal).

Koolikohtade puudust tervikuna seega Tartu linnas ei ole, küsimus on pigem õpilaste jaotumises koolide vahel ja mõistlikus koolitee pikkuses.

Koolikohtade põud on ajutine ja piirkonniti erinev ning seda tuleb silmas pidada.

Kuigi õpilaste arv (sh kooliminevate laste arv) Tartu koolides lähiaastatel suureneb, muutub kasv mõne aja pärast aeglasemaks. Lisatud tabelist on näha, et kolmel järgmisel aastal läheb Tartus kooli umbes 800 last rohkem, kui on põhikoolide lõpetajaid, kuid seejärel kasv aeglustub.

Alates õppeaastast 2024/2025 hakkab põhikooli õpilaste arv aga hoopis vähenema. Tõsi on see, et elukohajärgsete koolikohtadega on kitsas neis linnaosades, kuhu on viimasel ajal kolinud noori lastega peresid (Supilinn, Karlova, Tammelinn, Veeriku). Neis asuvad põhikoolid lihtsalt ei mahuta kõiki õpilasi ära.

Teada on seegi, et Tartu koolidesse pannakse kirja ka ümbruskonna valdade lapsi, sest lapsevanemad leiavad kooliaasta eel endale linna sissekirjutuse võimaluse. Näiteks Tamme koolis võib selliseid lapsi igal aastal olla ainuüksi esimestes klassides terve klassi jagu.

Tore, et Tartu koolid on populaarsed, kuid iseasi on see, kas Tartu linna maksumaksjad peaksid rahastama koolimajade laiendamist selleks, et kõik ümbruskonna lapsed ära mahutada.

Enamikul juhtudel pole laiendamine isegi võimalik, sest maad juurdeehitisele või sobivaid ruume ei pruugi kooli läheduses olla. Pealegi kaasnevad lisapindadega suuremad kulud, mis panevad linna valiku ette, kas jätkata koolimajade kordategemist või keskenduda hoopis mõne kooli laiendamisele. Mõlemaks linnal raha paraku ei jätku.

Põhikoolide võrk tervikuna võimaldab kohta pakkuda kõigile soovijatele. Lisatud graafikult on näha, et Tartu põhikoolid kokku on võimelised igal aastal esimestesse klassidesse vastu võtma kuni 1400 last, kuid kooliminejaid on umbkaudu 1200 last (+/– 100 last olenevalt aastast). Umbes 500 esimese klassi last läheb õppima kas ülelinnaliselt komplekteeritavatesse koolidesse, erakoolidesse või hariduslike erivajadustega laste koolidesse.

Elukohajärgsetes koolides on vabu õppekohti 1. klassidele eri piirkondades: Variku, Raatuse ja Descartes’i koolis. Linnavalitsusele on teada ka Tartu Erakooli ja luterliku Peetri kooli laienemiskava, mis samuti loob kohti juurde.

Koolikohtade puudust tervikuna seega Tartu linnas ei ole, küsimus on pigem õpilaste jaotumises koolide vahel ja mõistlikus koolitee pikkuses. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi ei tohi elukohajärgsesse kooli jõudmiseks 80 protsendil õpilastel kuluda rohkem kui 60 minutit ja tervisekaitsenõuete kohaselt ei tohi põhikooli õpilase jalgsikäimise koolitee olla pikem kui kolm kilomeetrit. Seega on Tartu linnas riiklikult kehtestatud juurdepääsukriteeriumid täidetud.

Kogupäevakoolis on ainetunnid, liikumine ja huviharidus vaheldusrikkalt ühendatud.

Kõikides Tartu koolides saavad lapsed väga hea hariduse ja koolidevahelised kaugused ei ole Tartu-suuruses linnas ületamatud. Näiteks on Tamme koolist 2019/2020. õppeaastaks renoveeritava Variku koolini 1,9 kilomeetrit. Kesklinna koolist juba algavaks õppeaastaks korda tehtava Raatuse koolini on 1,7 kilomeetrit. Ihaste linnaosas ei ole küll üldse kooli ja lähimate koolideni Annelinnas on kuni viis kilomeetrit. Neid vahemaid on võimalik jalgsi või ühissõidukiga läbida 20–30 minutiga. Koolitee turvalisemaks muuta ja bussiliiklust ümber korraldada on linnal niikuinii plaanis.

Tõusev trend ongi kogupäevakool. Teine vahetus jääb lähitulevikus tõenäoliselt ühe võimalusena – kui näiteks kauguselt järgmine pakutav kool mingil põhjusel lapsevanemale ei sobi – reguleerima koolipiirkonnas ajutist õpilaste hulga kasvu ja koolihoone kasutust. Seda juhul, kui mõnel aastal on kooliastujaid vastavas piirkonnas rohkem, kui koolimaja ära mahutab.

Koolile on see aga võimalus korraldada õppetööd paindlikult kogupäevakooli põhimõttel, mis edumeelsemates koolides on juba levinud praktika.

Kogupäevakoolis on ainetunnid, liikumine ja huviharidus vaheldusrikkalt ühendatud. Teiste riikide kogemused näitavad, et selle tulemusena paranevad laste sotsiaalne käitumine ja hinded, väheneb klassikursuse kordamajäämine.

Ka hommikupoolseid pikapäevarühmi saab käsitleda kogupäevakooli osana, kui on lapsevanemaid, kes peavad ilmtingimata töö tõttu või muul põhjusel lapse juba hommikul vara kooli viima.

Foto: TPM