/nginx/o/2018/06/11/7895557t1ha3c7.jpg)
Ilma võrdluseta, ilma suhtluseta muu maailmaga, vaid omavahel treenides ja mõõtu võttes jääb Eesti profisport ühel hetkel toimivatest protsessidest eemale ning kaugeneb üldisest tasemest kiiremini, kui me oskame seda arvata.
Meelis Pastak: professionaalne korvpalliklubi on palju laiem kui ainult korvpall
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei tahaks Priit Pulleritsule ette heita seda, et ta oma artikliga «Proffe? Tänan, ei!» (TPM 6.6) näitab, et omab teatud raskusi globaalse klubispordi eksisteerimise aluste adumisel, kuid argumendid, mida autor oma artiklis kasutab, ei toeta kindlasti Tartu ülikooli ega ka laiemalt Tartu linna soove ja püüdlusi maailmakaardil kanda kinnitada.
Olen klubispordis tegev olnud viisteist aastat, seega julgen öelda, et töö, mis tehtud, ei ole pelgalt vaid korvpallipõhine tegevus. Tegu on märkimisväärselt suurema pildi loomisega palju laiemale seltskonnale kui ainult korvpallimeeskonna fännid. Pilguheit ajalukku, las faktid räägivad iseenda eest.
Alates hooajast 1999/2000, mil Tartu korvpalli esindusmeeskond osales esimest korda rahvusvahelises sarjas, on meie linnas nende sarjade mängude raames käinud kolmekümne Euroopa riigi meeskonnad. Rahvusi on veel enam, neid on ligi viiskümmend. Selle viimase arvu taga on eri maade meeskondi teenindav kirev personal ning klubide mängijad, sealhulgas ka leegionärid, keda on olnud Austraaliast, Aafrikast, Aasiast, Ameerikast...
Kas välistudengid ja -õppejõud, kelle abiga ülikooli taset tõstetakse, on siis alma mater’i ehtimine võõraste sulgedega?
Tartut on rahvusvaheliste sarjade ajal külastanud ligi 4000 välismaalast, kes kõik on vajanud majutust ja toitlustust – Tartus on kokku viibitud aasta jagu päevi.
Kui sellele lisada veel Tartu enda meeskonna – Tartu Ülikool / Rocki nime all – osalemine välismängudel, nendest tehtud tele- ja internetiülekanded, saame kokku muljet avaldava publiku, kelle silma ja kõrva on jõudnud Tartu, Tartu ülikooli ja muidugi ka Rocki nimi.
Ei saa jätta märkimata, et tagasiside on olnud vägagi positiivne: on tunnustatud Tartu linna ilu, Tartu ülikooli, spordibaase, panust Eesti korvpalli ning ka kitsamalt klubikorvpalli. Nimetage veel mõni spordiala või -klubi, kelle tegevus on niisama võimsalt kujundanud Tartu ülikooli ja Tartu linna mainet. Korvpalli järelkasvu võistlused ja rahvusvahelised üritused muudavad olukorra veelgi ulatuslikumaks.
Ülikooli akadeemilist spordiklubi on tänu korvpallimeeskonnale tunnustanud ka Euroliigas osalenud klubid, kelle hinnangul on mängude korraldamine ja klubide võõrustamine olnud kõrgel professionaalsel tasemel ehk siis vääriline Euroopa tipule, Euroliigale.
Kui rääkida klubikorvpallist, siis lõppenud hooajal oli Läti meistriliigas leegionäre ühes tiimis keskmiselt pea sama palju kui Eestis – kolm. Leedus on see näitaja neli, Soomes samuti neli. Venemaal koguni kuus ja seda hoolimata meie idanaabri ligi 140-miljonilisest rahvaarvust. Peaks ju valikuid olema, aga paraku tippspordis võõrleegionäride abita konkurentsis ei püsi. Seda kinnitab ka fakt, et Euroopa tugevaimas sarjas Euroliigas oli 18 klubi keskmine lausa üheksa võõrmängijat meeskonna kohta!
Lähtudes Priit Pulleritsu mõtetest peaks Tartu ülikoolis õppima ainult eestlased ning haridust ja haritust edasi andvad õppejõudki peaksid olema sinimustvalge värvitaustaga. Kas välistudengid ja -õppejõud, kelle abiga tõstetakse ülikooli taset, on siis alma mater’i ehtimine võõraste sulgedega? Kas kõikvõimalikud spordi suursündmused, nagu Tartu maratoni üritused, linnajooksud, Rally Estonia ja teised, peaksid jääma pelgalt eestlaste pärusmaaks?
Nimetage veel mõni spordiala või -klubi, kelle tegevus on niisama võimsalt kujundanud Tartu ülikooli ja Tartu linna mainet.
See pole tänapäeva maailmas lihtsalt mõeldav. Täpselt samasugused mehhanismid toimivad ka profispordis. Välismängijate osalemine liigas parandab selle taset ja atraktiivsust, lisaks saavad kohalikud korvpallurid välismaalastelt arendavaid kogemusi igapäevases treeningus.
Ilma võrdluseta, ilma suhtluseta muu maailmaga, vaid omavahel treenides ja mõõtu võttes, jääb Eesti profisport ühel hetkel toimivatest protsessidest käsitlematult eemale ning kaugeneb üldisest tasemest kiiremini, kui me oskame seda arvata.
Professionaalse klubi tegevus ei ole pelgalt korvpall ja selle toel emotsiooni tekitamine, see on ka järelkasvuga tegelemine, aga ka rassismile ei ütlemine, laiemalt väärtushinnangute loomine.