Vahur Kalmre kui endine korvpallur ütles Tartu ülikooli otsuse kohta lõpetada professionaalsel tasemel korvpalli mängimine sportliku poole pealt kõik ära.
Erkki Bahovski: korvpallilinna hääletu alistumine
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
11. juuni 2018, 23:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«... nüüd on ülikooli (korvpalli)juhid läinud idee kallale. Edaspidi on Tartu korvpallimeeskond nende meelest vaid amatöörmeeskond, kelle eesmärgid on märgatavalt madalamad, kui see Tartule harjumuseks ja olemuseks on saanud,» kirjutab ta (TPM, 7.6).
Jah. Täpselt. Tartu harjumus ja olemus on olnud Tallinnale konkurentsi pakkuda. Vahetevahel on see soov võtnud veidrad vormid ja seda mõlemalt poolt. Tartu on tahtnud Tallinna kombel olla suur äri- ja rahakeskus ja Tallinn on Tartu kombel soovinud olla suur intellektuaalne keskus. Selle asemel, et olla omaenese mina: Tallinn äri- ja rahakeskus ning Tartu intellektuaalne keskus.
Muidugi ei tähenda see jutt, et Tartus ei mõistetaks äri ajada või et Tallinnas poleks tarku inimesi. Aga jutt käib linna kuvandist, tonaalsusest, mis kumbagi linna iseloomustab. Nagu ütles kunagi üks endine Tartu ülikooli rektor: peab seisma ülikooli peahoone ees 15 minutit ja lõpuks läheb ikka mööda inimene, keda sul vaja on. Tallinnas oleks selline asi mõeldamatu.
Ent sport oli just see koht, kus konkurents toimis vähemalt formaalselt võrdsel alusel. Jah, ma tean, et Tartu on Tallinnast mitu korda väiksem ja raha on ka vähem, aga pärast seda, kui Sloveenia tuli eelmisel aastal korvpallis Euroopa meistriks või kui Island võitis 2016. aastal jalgpallis Inglismaad, on mul mõnevõrra keeruline võtta tõsiselt juttu rahvaarvu ja raha tähtsusest pallimängudes tulemuste saavutamisel.
Ent sport oli just see koht, kus konkurents toimis vähemalt formaalselt võrdsel alusel.
Muidugi jäävad rahvaarv ja raha tulemust mõjutama, kuid eespool toodud näited peaksid kinnitama, et spordis määrab tahe suurematega heidelda. Island läks võitma, mitte kogemusi omandama.
Nüüd on aga Tartu juba enne lahingut alla andnud. Mõne hea aasta eest olin ise tunnistajaks nii hallis kui ka tänavakorvpallis, kuidas Tartu tahtis Tallinnale iga hinna eest ära teha. Kasvõi vere hinnaga. Just korvpall pakkus Tartu poolehoidjatele võimalust Tallinnaga konkureerida.
Tartu otsusest taanduda amatööride tasemele võib (aga ei pea ilmtingimata) tõukuda kaks tagajärge.
Esiteks, Tartus jääb muidugi konkurentsivaim alles, aga see lööb välja kuskil mujal. Spordis on aus võistlus reeglite järgi, aga nüüd võib Tartu hakata Tallinnale kaikaid kodaratesse loopima mõnes teises valdkonnas. Et kaotatut tasa teha.
Teiseks, Tallinn hakkab ilma konkurentsita tundma end liiga mugavalt. Muidugi on Kalev/Cramol Ühisliiga, aga säärane asjaolu võib osutuda just liiga suureks vaheks – kodus pingutama üldse ei pea, aga piiri taha minnes tulevad väga tugevad vastased. Ja see pole ka hea.