Võita Eesti meistrivõistlused on loomulik eesmärk keskmiselt andekale sportlasele, kes paarkümmend aastat korralikult trenni teeb. Võita kord, võita kaks korda, aga siis peaks kõrgemaid eesmärke seadma. Kuhu jäi ülikooli korvpallimeeskonnale see arenguhüpe?
Tartu ülikooli rektoraat tegi nädal tagasi otsuse, mis lõpetas ühe perioodi Tartu ja teatud mõttes ka Eesti korvpallis. Perioodi, kus sisuline töö ei omanud eriti tähtsust, vaid kõik käis välise efekti saavutamiseks. Jah, loomulikult võib omanik enda rahaga teha, mida tahab, arendab profikorvpalli või näiteks ka mõnda põllumajandusharu, see on tema valitud juhtimisorganite legaalne otsus. Seda tuleb austada.
Kuid kas oli see siis pikas perspektiivis kasulik nii Tartu ülikoolile, Tartu ülikooli akadeemilisele spordiklubile kui ka Tartu korvpallile. Vastus on, et kindlasti ei olnud kasulik.
Millest kirjutaja selline kindlus? Ükskõik millises spordisüsteemis peab käima loomulik verevahetus. Tippspordi mõiste juurde käib ka kindlasti maksimaalne enda võimete väljaarendamine. Selleks peavad 20–30 aasta pikkusel sportlase teekonnal olema jõukohaste vahedega astmed. Viis-kuus noorte vanuseklassis ning kõige lõpuks klubikorvpalli ja rahvuskoondise absoluutses konkurentsis.
Üks lüli oli aga viimased kümme-viisteist aastat väga nõrgalt esindatud, see on nn noorsoo vanuseklass, mehistumise iga, sest gümnaasiumi lõpetamise järel polnud Tartu poistel – nii 99,9 protsendi ulatuses – kuhugi edasi minna. Eesti poisid on enamasti hilise arenguga, arenevad välja 22.-23. eluaastaks, aga neil peab olema jõukohane keskkond, selleks on just üliõpilaskorvpall ning üliõpilassport laiemalt.
Kogu maailmas on üliõpilassport täiskasvanute spordi laiapõhjalisuse alus, meil, ma loodan väga, hakatakse klubis seda etappi taastama.
Ja sellelsamal põhjusel oleme nüüd siin, kus oleme: mingi põlvkond oli aastaid ülemakstuna mugavusalas, kevadistel play-off’i mängudel korraks oli äratus ja sügisel jälle samas vaimus. Aga see põlvkond ei arendanud välja iseenda absoluutset võimekust, nad ei saanudki teada, kuhu oleksid võinud jõuda. Elu oli ju lill. Aga selle lille nautimisega võeti mitmel järgneval aastakäigul võimalus järgmist sammu teha. Ent eesmärk võita Eesti meistrivõistlused on loomulik keskmiselt andekale sportlasele, kes paarkümmend aastat korralikult trenni teeb. Võita üks kord, võita kaks korda – no kõigile perekondlikult ja kogukondlikult rõõmus sündmus, aga siis peaks kõrgemaid eesmärke seadma ja loovutama võimaluse noorematele. See on normaalne sportlik vereringe.
Kogu maailmas on üliõpilassport täiskasvanute spordi laiapõhjalisuse alus, meil, ma loodan väga, hakatakse klubis seda etappi taastama.
Ja seda kõike tehti teiste arvelt ehk nagu on Tartu ülikooli eelmine kantsler Andres Liinat tunnistanud: «Meeskonna ebapiisav ning kuludele selgelt alla jääv tulubaas on olnud tõsine murekoht juba aastaid. Viimase üheksa korvpallihooaja keskmine eelarvedefitsiit on olnud peaaegu 280 000 eurot. Puudujääk on kaetud spordiklubi seest, kannatajateks on teised spordialad ning klubi taristu arendamine» (TPM 28.5.2015). Ehk kui liita siia juurde järgneval kolmel aastal puudu jäänu, mis kaeti jälle teiste alade ja taristu arvelt, saame kokku kolm kuni kolm pool miljonit eurot. Ja mille nimel? Kus on see käegakatsutav arenguhüpe?
Alles nüüd me saame teada, kas Tartu korvpallil on olemas tänapäevane oskusteave esimesest trennist kuni tippu välja. Oskusteave, mis arvestab arengu ealiste iseärasustega ning ka tänapäevase tippspordi vajadustega. Austatakse iseenda tööd ja austatakse ka teiste tööd. Või siiski oli korvpallimeeskonna Rocki periood lihtsalt ajastu, millest võib küll ilusaid lugusid kirjutada ja asju suuremana näidata, kui nad tegelikult olid, aga näppude vahele lõpuks ei jää midagi.
Kas tõuseb Tartu korvpallis esile sellist mõõtu eestvedajaid, nagu oli kergejõustikus Fred Kudu, kes võttis südameasjaks Tartu ja laiemalt Eesti kümnevõistluse arengu ja oskusteabe talletamise, või Rein Kirsipuu, kes tegi sama jalgrattaspordis. Või ka kohalikul tasandil Alari Jõesaar, kes on eest vedanud Tartu klubivõrkpalli.
Kas meie korvpalliringkonnas leidub oma Ivar Valdmaa (korvpalliklubi Kalev/Cramo president) või Jaak Karp (Rapla korvpalliklubi mänedžer), kes, tuleb tunnistada, on oma klubi juhtinud suure südamega, mis on ala juurde toonud nii toetajaid kui ka huvilisi.
Veel näeme, kas Tartu korvpallihuvilised fännasid korvpalli meie oma poiste esituses või oli see neile lihtsalt sportlik etendus, kus peaosatäitjaks oli võõrtööjõud.
Me näeme alles nüüd ja lähiaastatel kõike seda, mis peaks järele jääma õigesti juhitud ja õigesti arendatud organisatsioonis. Seda me näeme varsti!