Sirla: mäng nimega tänavakunst

Sirla Foto: RUUDU RAHUMARU

Tänavakunsti eesmärk on alati rikastada, mitte rikkuda. Uusi mõtteid esile kutsuda, kellegi tuju heaks teha, mitte pahandada.

Kui väidan, et seinad räägivad minuga, peetakse mind arvatavasti hullumeelseks, aga seinad tõesti suhtlevad minuga ja mina vastu. Olen tänavakunstiga olnud seotud üle kümne aasta nii kunstniku kui ka Eesti esimese tänavakunstifes­tivali Stencibility korraldajana. Selle aja jooksul olen õppinud dešifreerima tänavatele kirjutatut ja joonistatut – kes on sõnumite taga ja mis põhjustel need on tekkinud.

Olen avastanud, et iga seinal oleva kriipsu, teksti või pildi taga on lugu, miks see on sinna tekkinud. Ja kui mul on piisavalt teavet lahti mõtestamiseks ja seoste loomiseks, tekivad need lood minu peas igat linnaruumi tehtud lisandust nähes. Hakkan mõtlema, mis on olnud loogiline tegude ja mõtete ahel, mille tulemusena ma näen nüüd kujutist seinal.

Minu jaoks üks müstilisemaid tekste Tartus on «Ergo petab». Keegi on suurte trükitähtedega seda kirjutanud mitmeid ja mitmeid kordi seintele üle linna. Seda kirja nähes hakkan alati kujutlema autori emotsioone, mis valdasid teda neid sõnu kirjutades. Käekirja järgi on aru saada, et pihustivärvidega pole tal väga suurt kogemust olnud. See pidi olema midagi väga tugevat, mis ajendas sellisele tegevusele.

Kui ma koju kõndides näen iga kord ühe posti peal värvilist kleepsu, aga ühel päeval on see ära rebitud ja alles vaid liimilaik, siis ka see liimilaik räägib mulle iga päev loo kleepsust, mis oli seal ja milline see enne välja nägi.

Selle aasta Stencibility festivaliks Tartusse saabuv doktorikraadiga tänavakunstiuurija Javier Abarca on tabavalt välja toonud, et igas tänavakunstiteoses on kaasinimese nähtav kohalolu. Näitena toob ta tõdemuse, et tänavakunstiteos saab olla vaid nii suur, kui inimkeha seda võimaldab.

«Appi võib võtta ka redeleid või ronida aedadel ja katustel, aga mõõdupuuks on ikkagi inimese enda kavalus ja võimed. Neid on võimalik valmis teost vaadates välja lugeda, nendest õppida ja inspiratsiooni leida. Tänavakunstiteos on alati jälg keskkonna füüsiliste omaduste mõõtmisest inimkeha võimekuse abil. See on midagi, mida vaataja tajub. Nende jälgede lugemine on üks asjadest, mis teeb tänavakunsti huvitavaks,» kirjutab Abarca.

Kui ma ütlen tänavakunst, ei mõtle ma igat pilti, mis on seinale joonistatud, vaid mõttelaadi, mis koos selle pildiga kaasas käib. Sõna tänavakunst sümboliseerib ka põhjusi ja viisi, miks see sinna on tekkinud.

Eks igal kunstnikul on oma põhjused tänavatele joonistamiseks ja need võivad olla väga erinevad, aga ma näen ühiseid jooni tõekspidamises, et avalik ruum kuulub kõigile, kes seda kasutavad. Ning igaühe kohus on selle eest hoolitseda. Nii nagu me hoolitseme oma kodu eest, valime tapeeti hoolikalt ja paneme maale seina, et me tunneksime selles kodukeskkonnas ennast hästi.

Avalik ruum on siis nagu kodu koos paljude korterikaaslastega. Väga paljude korterikaaslastega. Kuidas jõuda sel juhul ühele meelele, milline seinavärv valida või milline poster või maal seinal võiks olla?

Kui oleme reeglites kokku leppinud, saame kõik koos seda tänavakunsti mängu mängida. Ja selleks ei pea olema kunstnik. Seda saavad teha kõik.

Ma olen kogu oma elu nii teinud, et panen plakati üles ja kui kellelegi see tõesti kohe üldse ei meeldi, siis ta võib selle ära võtta, ilma et ma solvuks või pahandaks. Sest minu eesmärk plakati eksponeerijana on, et kõigil oleks sellest parem. Sest mulle endale tõesti väga meeldib see ja ma tahan siirast rõõmu teistegagi jagada, et teistel oleks ka hea.

Tänavakunsti eesmärk on alati rikastada, mitte rikkuda. Uusi mõtteid esile kutsuda, kellegi tuju heaks teha, mitte pahandada.

Kui oleme reeglites kokku leppinud, saame kõik koos seda tänavakunsti mängu mängida. Ja selleks ei pea olema kunstnik. Seda saavad teha kõik. Kuidas? Järgmine kord, kui tänavale lähete, otsige teadlikult tänavakunstiteoseid.

See on väga lõbus, teeb punktist A punkti B kõndimise huvitavamaks. Eriti kui märkate, et ahhaa, seda pilti eile veel ei olnudki.

Teiseks mõelge kaasa, kas pilt meeldib või mitte. Ja kui ei meeldi, siis kuidas saaksite seda paremaks teha – midagi juurde kirjutada või joonistada või kleepida. Ja kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis täielikult üle värvida, näiteks.

Ja kui teos meeldib, siis samamoodi saab mõelda, kuidas seda veel paremaks teha oma lisandustega. Kes see teine ikka meie keskkonda meile mõnusaks ja huvitavaks teeb, kui mitte me ise.

Et mõista, mida seinad räägivad, tuleb märkide dešifreerimiseks koguda taustainfot. Täna algav Stencibility tänavakunstifestival pakub assortii sündmusi, mis just aitavad seda teha. Hakkame koos tänavakunsti mängu mängima.

Aarvamusartikkel baseerub Maailmamuutjate kooli konverentsil tehtud ettekandel.

Tänavakunstifestivali kohta lähemalt www.stencibility.ee.

Tänavakunstnik Sirla kodanikunimi on Sirje Joala.

Frindo Kveiksi loodud tänavakunstiteos mahajäetud majal. Foto: Erakogu