Vahur Kalmre: Tartu korvpall. Suletud raamat

Vahur Kalmre

FOTO: Margus Ansu

Ülikooli (korvpalli)juhtide otsus loobuda Tartu profimeeskonnast tähendab, et Tartu loobub tippkorvpalli arendamisest. See tähendab, et see tarkus ja teadmine, mis Tartu korvpallis on aastatega kogunenud, visatakse minema.

Kui lõpetasin kaks aastat tagasi Tartu Rocki korvpallimeeskonnast raamatu kirjutamist («Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu»), panin pika loo lõppu ka mõned unistused. Üks neist kõlas nii: et Tartule ja Tallinnale jääksid oma kõvad korvpallimeeskonnad alles ning mitte kunagi ei asutataks Eestis nõndanimetatud superklubi. Neid unistusi oli veel, kõik kantud sellest, et Tartul on oma korralik – mis minu arvates tähendab Eesti liiga tasemest kõrgemale vaatamist – korvpallimeeskond.

Nüüd on Tartu (ülikool) ise ja vabatahtlikult sellise meeskonna pidamisest loobunud. On otsustatud profimeeskonnaga lõpetada ja edasi minna vaid amatööridega, sest üliõpilased ja noored, kes pidavat edaspidi Tartu korvpallimeeskonda vaid kuuluma, seda ju on.

See on põhimõtteline muutus Tartu korvpallis. See on palju põhimõttelisem kui rahanappus, mida seesuguse otsuse tegijad on viimastel päevadel välja toonud.

Vaid raha vähesus tähendaks seda, et meeskonda ei tooda enam nii palju leegionäre (või tuuakse odavamaid ehk madalama tasemega, nagu viimastel aastatel on olnud, või tuuakse vaid üks välismängija, nagu on ka varem olnud), loobutakse näiteks ajutiselt eurosarjast või ei kaubelda siia mängima mõnda Eesti (vanemat) tippmängijat. Muretsetakse kasvõi väiksem ja odavam buss, millega mängudele sõita.

Igapäevane korvpallimeeskonna eksisteerimine sellega muidugi lahjeneb, aga idee veel ei muutu. Idee, et alla Eesti meistri tiitli Tartu endale eesmärki ei sea (kuigi võib isegi päris kindel olla, et seekord jäädakse finaalis küll Kalev/Cramole alla, nagu oli sel hooajal) ning tahetakse olla finaalis ka Balti liigas (kui see oli) ning läbi lüüa Euroopa tasemel. Idee, et Tartu on linn, mille visiitkaardil on ka korvpallimeeskond.

Nüüdne muutus ei ole enam see, nüüd on ülikooli (korvpalli)juhid läinud idee kallale. Edaspidi on Tartu korvpallimeeskond nende meelest vaid amatöörmeeskond, kelle eesmärgid on märgatavalt madalamad, kui see Tartule harjumuseks ja olemuseks on saanud. Ning mis on siin linnas juba traditsiooni staatuses. Mis see Tartule ja meie linna korvpallile tähendab?

See tähendab, et Tartu loobub tippkorvpalli arendamisest. See tähendab, et see tarkus ja teadmine, mis Tartu korvpallis on aastatega kogunenud, visatakse minema. See tähendab, et loogilisel püramiidil – noortest tippmeeskonnani –, mida Tartus on aastatega vaeva ja valuga, kuid lõppkokkuvõttes päris edukalt ehitatud, lõigatakse tipp ehk üks suur osa maha.

See tähendab, et Tartu noortetreeneritel pole enam võimalust minna kõrvalsaali ja vaadata, kuidas töötavad tippmeeskonna treenerid. See tähendab, et pole suurt kellelegi ja millelegi ka pealtvaatajate pingilt kaasa elada.

See tähendab, et Tartu korvpallijuntsudel pole enam võimalust minna võimlasse ja vaadata (peaaegu) samasuguses särgis mängivat oma Teini või Kikerpilli, ka omaks saanud Taltsist, Kullamäest ja Müürsepast rääkimata. No omaks võetud Tanoka Beardist või Giorgi Tsintsadzest ei maksa enam unistadagi. Muidugi võib vastu väita, et vaadake internetist, seal on kuulsaid ja kõvasid mänge ja mängijaid oi kui palju, kuid nii me tapame noortes midagi, mida saab vaid oma saalis omadele kaasa elades. Mis see on? Minge saali ja te hoomate ...

See tähendab ... Kas me ikka oskame kõike näha, mida selline muutus paratamatult kaasa toob, sest vaevalt et see loetelu täielik sai. Kas ülikooli (korvpalli)juhid tõesti oskavad?

Kui kirjutasin kaks aastat tagasi Tartu korvpallimeeskonnast raamatut, ilmus samal ajal Õhtulehes reporter Ville Arikese kolumn, kus ta tähendas, et kui varem õhkus ülikooli spordiklubi tegudest korvpallis ambitsiooni, siis viimastel aastatel on see tegutsemine olnud pigem pragmaatiline.

Sealt edasi on Tartu korvpallimeeskonna tegemisi mitmel pool kommentaarides iseloomustatud juba sõnaga stagnatsioon. Ka mõttega mugavast eksisteerimisest ülikooli turvalises rüpes.

Viimased aastad on toonud ka selles palju muutusi, suurim neist on ehk see, et kui varem oli mitmele mehele korvpallimeeskonna ja kogu ülikooli all oleva korvpalli juhtimine täistöökoht, siis nüüd juhitakse sedasama korvpalli vaat et kohakaasluse alusel.

See aga on andnud väljapoole signaali, et ülikool justkui ei taha seda meeskonda juhtida, vähemalt ei taha seda teha üksinda. Ega see ole olnud pelgalt signaal, ülikooli (korvpalli)juhid – näiteks eelmine kantsler Andres Liinat hooaja 2012/2013 lõpul ja teist korda 2014. aasta algul – on ka välja öelnud, et ehk ongi meeskonna pikemaajaline strateegia komplekteerida valdavalt üliõpilastest koosnev meeskond.

Liinat lisas toona küll oma mõttele ka jätkusõnad «sportlikus tasemes kaotamata» ning kui panite tähele, siis oli üliõpilaste ees sõna «valdavalt», aga idee oli kokkuvõttes kaunikesti just see, mille nüüdne juhtkond ellu rakendas.

Enne 2015. aasta Eesti liiga finaale liikus ülikoolis lausa paber Rocki kui profimeeskonna haldamise lõpetamisest. Toona viis Rocki tulek Eesti meistriks selle paberi küll kiiresti kalevi alla, nüüd aga toodi see taas lauale ja sai ka otsuseks. Kahjutundega tuleb öelda: pidev töö ja teema ülevalhoidmine on lõpuks viinud sihile.

Siiski tuleb siia lisada, et veel varem, ühel ammusel ajal 2012. aastal – kas tõesti juba kuus aastat tagasi! – tegi kantsler Liinat pingutusi, et Tartu korvpallimeeskond ülikooli ainutiibade alt välja tuua.

Kirjutasime toona kolmekesi – Liinat, linnapea Urmas Kruuse ja mina – Tartu Postimehes artikli «Paneme Tartu korvpalli kokku», milles tegime ettepaneku luua korvpallimeeskonna haldamiseks omaette organisatsioon, mittetulundusühing. Kohe sai meile selgeks, et niisugust organisatsiooni ei saa teha ilma linnata, et just linn ja ülikool peaksid olema need kaks vaala, millele see toetuks. Linn aga ei tulnud toona mõttega kaasa, nii et asja korvpallimeeskonna organisatsiooni muutmisest ei saanud.

Ehk ei olnud aeg siis veel küps. Ehk ei olnud korvpallimeeskond ja teda haldav ülikooli spordiklubi toona ka veel küps, et muutuse vajadus ilmselge paistnuks. Kas nüüdseks on kogu see profimeeskonna värk ülikooli spordiklubi all nii üle küpsenud, et see õun potsatanuks juba varem või hiljem ise kompostihunnikusse? Äkki on võimalik veel asja päästa? Äkki on just nüüd tekkinud võimalus midagi oluliselt muuta?

Nii võib ülikooli (korvpalli)juhtide otsus loobuda Tartus tippkorvpalli arendamisest olla hoopis parem otsus, kui see esmapilgul tundub.

Kui varem oli mitmele mehele korvpallimeeskonna ja kogu ülikooli all oleva korvpalli juhtimine täistöökoht, siis nüüd juhitakse sedasama korvpalli vaat et kohakaasluse alusel.

Üks raamat on küll sulgunud, kuid kas ei provotseeri ülikooli tegu hoopis uut raamatut avama. Kui Tartus on veel kusagil ambitsiooni, et selle linna üks visiitkaart oleks Euroopa poole vaatav korvpallimeeskond, siis ehk on just nüüd võimalus sellel ambitsioonil välja tulla.

Ülikool on küll oma teoga tunnistanud, et tema ei saa sellise meeskonna haldamisega hakkama, ja ega eriti taha ka. Aga selge on ka see, et ülikoolita on Tartus tippmeeskonda teha väga raske, kui mitte võimatu ettevõtmine. Milleks siis ülikool endale uue korraliku mängusaali ehitas, kui seda täidab – pealtvaatajate mõttes kindlasti ei täida – Eesti liigas medalitele mittemõtlev tudengite amatöörmeeskond. Kui on öeldud, et profimeeskonna üleval pidada ei ole üldse ühe ülikooli ülesannete hulgas, siis võiks ju samamoodi küsida, kas noortekorvpalliga tegelda on ülikooli ülesanne?

Tartu korvpall on oma ülikooliga nii läbi põimunud, et seda sidet täiesti läbi raiuda oleks rumal.

Rumal ka ülikooli poolt vaadates, sest siis võiks linn hakata äkki meelde tuletama, kui palju on aastate jooksul toetatud ülikooli spordihoonet ja ülikooli meeskonda. Linnal (loe: linnavõimul) endal aga võiks ja peaks kindlasti jätkuma ambitsiooni, et Tartus jääks tippkorvpall ellu.

Nii peaks kahel suurel vaalal ehk ülikoolil ja linnal jätkuma huvi küll, et tippkorvpalliga edasi minna, initsiatiiv selleks aga peab nüüd küll tulema kusagilt mujalt. Kusagilt ... Rocki kandist ehk (ja ma ei pea siin silmas kindlasti mitte õllemarki, kuigi ega sel ka midagi viga ole). Nii võibki ülikooli (korvpalli)juhtide otsus saada päästikuks, mis aitab vallanduda muutustel, millest siin-seal – küll avalikult, küll seltskonniti – on ikka räägitud, aga vana organisatsiooni ehk praeguse ülikooli spordiklubi all oli raske teostada.

Kui lõpetasin kaks aastat tagasi Tartu Rocki korvpallimeeskonnast raamatu kirjutamist, panin pika loo lõppu ka mõned unistused. Kõige viimaseks kirjutasin: et ükskord ... aga las see jääb saladuseks, veel.

Kas nüüd on käes aeg see välja öelda? Ootame veel mõne päeva...

Omaette jutt on see, kui palju Tartu korvpallimeeskonna senine idee ja sinna kuuluvad profid ka mujalt maailmast on aidanud meie oma mängijaid läbi aegade või toonud Tartu korvpallile tulemusi, aga sellest on väga häid näiteid ja meenutusi Rocki raamatus. Ümber rääkida pole mõtet, aga meelest ei tohiks see meil ka minna.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles