«No mina küll ei ole nõus sellesse nuga lööma,» ütles Eesti kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop, seistes nuga käes tordi ees nõutult, nagu oleks ta Lumivalgukest tapma pidav jahimees.
Urmas Sutrop ei raatsinud Lumivalgukese pildiga torti lõhkuda
7. juuni 2018, 17:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tordi suhkruglasuuril oli pilt kaunist tütarlapsest, kes on just ärganud mürgiunest ja oma klaaskirstukeses istuma tõusnud. See pilt on tegelikult tundmatu kunstniku illustratsioon «Lumivalgukese» raamatule, mille andis välja Oskar Luik´i kirjastus Tartus 1927.
Sama pildi töötlus on ka Urmas Sutropi kogutud ja kommenteeritud raamatul «Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood», mille esitlus leidis aset kirjandusmuuseumi saalis täna pärastlõunal.
Nuga sai tordi servadesse siiski löödud, aga pilt jäi terveks, ja arvukas seltskond nautis rõõmuga pidu, mis saabus pärast pea kaks tundi kestnud saalikõnelusi. Neis saalikõnelustes oli tugevat akadeemilist hõngu, kuid ei puudunud katkend 1956. aastal salvestatud lastekuuldemängust «Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi», ooperipala «Porgyst ja Bessist», laul muusikalist «Minu veetlev leed», Merle Jäägeri ette kantud kolm õudsat muinasjuttu ning Urmas Sutropi enda detailidest pungil ettekanne sellest, kuidas ja miks see raamat sündis ning tänusõnad.
Kui ühe lausega püüda vastata, mis lugu see Lumivalguke ikkagi on, siis on see armukadeduse lugu heast ja kurjast ning elust ja surmast. Lugu, mis on levinud paljudes maades enam kui 3000 aastat ning jõudnud moodsa aja muinasjutukirjutajate fantaasiaisse.
Eesti folklorist Risto Järv osutas täna muuhulgas sellelegi, et seitse on maagiline number igas muinasjutus. Ka Urmas Sutrop esitles oma Lumivalgukeste lugusid juuni seitsmendal kuupäeval, mis ühtlasi ta enda sünnipäev on. See näib hea enne!