Jarno Laur: tere tagasi, Tuglase sild!

Jarno Laur Foto: Margus Ansu

Mäletatavasti oli üks jõulisemaid ja ka põhimõttelisemaid debatte Tartu üldplaneeringu koostamise ajal Tuglase silla üle, kuid saavutatud ühiskondlik kokkulepe näib ametnikele tähtsusetu.

Tselluloosisõja lunastava kattevarju all toimetab Tartu linnavalitsus ise üpris sarnasel moel formaalsete sammudega eemale linna üldplaneeringus saavutatud kokkulepetest ja tasakaalust. Avalikkusele on antud rahustavat sõnumit, et Tähtvere valla sundliitmisega kaasnev kohustus asuda koostama uut üldplaneeringut on formaalsus. Et äsja valminud tänapäevane linna üldplaneering ei vaja üle vaatamist ning pigem tegeldakse ülesandega lõimida endise Tähtvere valla alad linnaga ja keskendutakse selle ala moodsa üldplaneeringu koostamisele. Loogiline seisukoht, mida ka ise toetan.

Paraku on tõde siiski teistsugune. Nii leiavad kõik soovijad linna koduleheküljelt volikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni 15. mai istungi materjalide hulgast ka bürokraatlikku pealkirja kandva «Informatsiooni Tartu linna üldplaneeringus ning Tähtvere valla üldplaneeringus määratud liikluslahenduse ja tehnilise taristu ning valdkondadega seonduvate strateegiliste dokumentide ülevaatamisest».

Koos üldplaneeriguga soovitakse üle vaadata ka linna transpordi arengukava 2012–2020, linna liiklusohutusprogramm 2017–2025 ning Tähtvere valla arengukava 2013–2025. Kõik mainitud dokumendid pärinevad varasemast ajast kui linna värske, 2017. aasta septembris kehtestatud üldplaneering. Valdkondlikud arengukavad on õiguslikus hierarhias üldplaneeringust mitu astet allpool asuvad dokumendid. See aga ei sega linnavalitsust tõdemast, et «transpordi arengukava tegevuskava realiseerimine eeldab kehtiva üldplaneeringu korrigeerimist» ja muidugi mitte muu kui ühe põhilise üldplaneeringu menetluse käigus saavutatud kokkuleppe osas.

Mäletatavasti oli üks jõulisemaid ja ka põhimõttelisemaid debatte üldplaneeringu koostamise ajal Tuglase silla küsimus. Selles vaidluses põrkusid autosild ja puhkeala. Aga mitte ainult lokaalselt ja üksikküsimusena. Et ühed tahavad puhkepargis suusatada ja joosta ega mõista teiste soovi autoga sujuvalt üle jõe kulgeda. Tegelikult põrkusid autokeskne ja jalgsikiiruse inimkeskne ilmavaade.

Olen uhke, et üldplaneeringut läbib just jalgsikiirusel kulgeva inimmõõtmelise linnaruumi loogika. See muudab linna elamisväärsemaks ja rõhub neile väärtustele, mis on Tartu tugevad küljed. Lühikeste teede linn ei vaja ohtralt magistraale, et hommikuti autoga laps lasteaeda või kooli viia ja siis ise tööle kihutada, lõunaks sõita trenni, pärastlõunal aga teise linnaotsa hiidkauplusse. See on linn, mis on planeeritud põhimõttest, et enamiku oma päevakäikude tarbeks ei ole üldse vaja kasutada automagistraale.

Selline Tartu vajab muidugi tihedust, seetõttu on ka planeeringus läbiv joon arendada ja tihendada kesklinna ja teisigi välja kujunenud asumeid. Mis siin salata, ilmselt oli loobumine Tähtvere puhkeparki lõhkuvast Tuglase sillast ka põhjus, miks kodanikud võtsid vastu idee linnasüdame tihendamiseks vajalikest rohealade ohverdustest.

Nüüd aga on linnavalitsus otsustanud üldplaneeringut üle vaadates naasta autokeskse planeerimise juurde ja soovib parandada «vea», mille üldplaneering on Tuglase sillast loobudes teinud. Orwellikult öeldakse informatsioonis just kergliikleja ja ühistranspordi olevat põhilisteks sillanõudlejateks, sest «silla asukoha suhtes on eriti tundlikud kergliiklejad (lisaks kodu ja õppe- või töökoha vahet liikumisele ka tervisesportlased) ja ühistranspordi kasutajad, kuna liiklemisvõimaluse puudumine või ümbersõit ehk teekonna pikenemine ajas on eriti tuntav just nende transpordiliikide kasutajatele».

Ilmselt oli loobumine Tähtvere puhkeparki lõhkuvast Tuglase sillast ka põhjus, miks kodanikud võtsid vastu idee linnasüdame tihendamiseks vajalikest rohealade ohverdustest.

Miks seda põhimõtet arvestades on linnavalitsus teinud ka teise märgilise muutuse oma strateegiadokumentides, ei ole võimalik tavaloogikaga seletada. Nimelt ei leia me uuest eelarvestrateegiast enam Marja tänava kergliiklussilda.

Paradoksaalsel kombel on silla ehituse ettevalmistustööd just jõudnud lõpusirgele ja kõrgetasemelise arhitektuurivõistlusega on leitud sillale hea lahendus. Mäletatavasti oli Marja sildki eelarvestrateegias osa suuremast plaanist pakkuda paremaid kergliiklusühendusi, andes Kvissentali, Raadi-Kruusamäe, Ülejõe ning Supilinna ja Täht­­vere elanikele võimaluse pääseda üle jõe muudviisi kui autoga.

Kahjuks peavad nende linnaosade inimesed nüüd ootama «kingituseks» autosilda. Arhitektuurivõistlusele kulutatud raha tuleb muidugi krjutada korstnasse. Nii nagu on juhtunud ka teiste linnaruumi inimlikustamise projektidega, mis pidid muutma uueks näiteks Vanemuise ja Ülikooli tänava.

Ka need pikalt planeeritud ettevõtmised on keegi autolemb strateegiast kõrvaldanud. Aga võib-olla on asi lihtsalt rahas, õigemini selle puudumises? 

Tegelikult mitte, sest samas summas, mis on vaja Marja silla ehitamiseks, on tekkinud kulurida Vaksali-maaülikooli - Waldorfi kooli kergliiklustee rajamiseks. Ma ei tea küll, millised rahvamassid sedamööda Waldorfi kooli sammuvad, aga ju linnavalitsus teab, et see on vajalikum ühendus.

Selle loo kõige kurvem osa ei ole isegi autokeskse filosoofia võit, vaid linna sõnamurdlikkus. Selliselt ei ole võimalik jõuda planeeringutes tasakaalu, kus kogukond aktsepteerib teatud valikuid ja vajaduse korral ka ohvreid. Jõuame tagasi olukorda, kus kodanikel on tark mitte otsida kompromissi, vaid olla eos vastu. Kahjuks naaseb koos Tuglase sillaga halb planeerimispraktika, kus laiapõhjalist kokkulepet ja kaasamist asendab kellegi ametniku «tarkus».