Täiesti kainelt, ilma arutute emotsioonideta kõrvalt vaadates oli juba möödunud kümnendist saadik raske aru saada, miks annab Tartu Ülikooli korvpallimeeskond, olenevalt hooajast Eestis paremuselt kas esimene või teine, igal aastal kümneid ja kümneid tuhandeid eurosid kusagilt Ameerika avarustest või Euroopa sügavustest leitud meestele, et need TÜ eest Eesti meistrivõistlustel tallinlaste Kalev/Cramole lahingu annaks. Või lühemalt: et moora- ja võõramaa mehed aitaks igaüks paari tuhande euro eest kuus jagada kahel Eesti meeskonnal Eesti meistrivõistluste medaleid. Nagu raha millelegi targemale kulutada poleks.
Tellijale
Priit Pullerits: proffe? Tänan, ei!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puhas, siiras, ehe rõõm oli üleeile kuulda, et sellel arutul priiskamisel ja pillerkaaril on nüüd lõpp. Seni peamiselt Ameerikast ja Leedust, aga ka Rootsist ja Gruusiast, Kanadast ja Serbiast pärit erineva tasemega elukutselised korvpallurid, kes on möödunud aastate jooksul viinud võõrtöötajatena Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi arvelt sadadesse tuhandetesse eurodesse küündiva summa, pole tulevast hooajast Tartusse enam oodatud. Keegi ei kavatse neid palgatagi. Tartu korvpalli võõraste sulgedega ehtimise aeg on läbi saanud.